Nibud otsivad tõde

Visuaalselt on lavastus võimas ja veenev. Foto: Jana Solom

Lavastaja Peeter Jalakas alustab tosinaosalise killustatud looga uut paljutõotavat teekonda.

Seekord näeb Von Krahli teatrit Tallinnas Salme kultuurikeskuses. Huvitaval kombel on kogu Krahli kuvand aga nii iseolev, et mitte mingit nihestatust seetõttu kohaga ei teki. Ikka tundub, nagu oleksin «Nibusid» vaadanud Rataskaevu tänava black box-saalis. Ilmselt peaks koht selleks, et võrdväärne dialoog tekiks, olema võimsam – Kultuurikatel või Noblessner näiteks on seda suutnud.

Kohe algul pannakse vaataja ootused proovile. Mustvalge, suurtele plaanidele rõhuv cinema verite stiilis videosissejuhatus, kus tutvustatakse tegelasi, lubaks nagu kaasaegset kontseptuaalset lähenemist à la Andres Keili «Elud» või Sulev Keeduse «Varesesaare venelased», kus kreedoks on piirideta ausus. Ka kavaleht sekundeerib, et «paljastuvad nende isiklikud lood ja otsingud, hirmud ja leppimised». Selge – kuus lugu, kus inimesed pihivad tinglikult otse kaamerasse.