Eesti püsimise võti on haritud rahva käes. Hea haridustase eeldab, et kvaliteetne haridus oleks kõigile võrdselt kättesaadav ja õpetajad oleksid motiveeritud ning saaksid konkurentsivõimelist palka.
Kuidas tõsta Eesti hariduse kvaliteeti?
4. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Planeeritava hariduskorralduse kaasajastamise üks peamisi eesmärke on tõsta õpetajate palka ja parandada töötingimusi. Haridus- ja teadusminister on kinnitanud, et järgmisest aastast tõuseb õpetaja alampalk 608 euro pealt 715ni ning keskmine palk
860 euroni. Edasiseks eesmärgiks on võetud, et 2015. aastal teeniks õpetaja 20% üle riigi keskmise palga.
Tähelepanu vajab ka õpetajate töökoormus. Ülekoormuse vältimiseks on planeeritud, et 2014. aastast hakatakse pedagooge tasustatama üldtööaja alusel. See tähendab, et kõik õpetaja ülesanded on kirjas ametijuhendis ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse.
Praegu on probleem, et palka makstakse põhiliselt tunniandmise koormuse alusel ning lisaülesanded töötasus ei kajastu. Näiteks ei pruugi õpetaja saada tasu õpilaste järeleaitamise, olümpiaadideks ettevalmistamise ja abimaterjalide koostamine eest.
Lisaks tuleb tagada, et üle Eesti oleksid olemas võrdsed võimalused saada head haridust. Selle eeldus on kodulähedane põhikool, tugevad maakondlikud gümnaasiumid ning üleriigilise ja rahvusvahelise ulatusega ülikool, kuhu võimelised astuma ükskõik millise gümnaasiumi lõpetajad üle Eesti.
Praegu see nii ei ole. Meil on hulga omavalitsusi, kus tegutseb väike mõnekümne õpilasega gümnaasium, kuid pooled kohalikest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal, kus oluliselt paremad võimalused saada tasemelt head haridust.
Liigume selles suunas, et korralik keskharidus maal sureb välja ja üha enam õpilasi suundub gümnaasiumiastmesse õppima suurematesse linnadesse, peamiselt Tallinna ja Tartu.
See on ohtlik tendents, mille vähendamiseks on tarvis tagada kõikides maakonnakeskustes tugevate puhaste gümnaasiumite olemasolu, mis oma tasemelt võrreldavad Eesti parimate koolidega. Selleks on tarvilik korrastada koolivõrk, kuna olukord, kus heal tasemel gümnaasiumihariduse pakkumine liigub üha enam vaid kahte linna, ei ole riigi kui terviku arengut silmas pidades kuigi jätkusuutlik.
Kavandatava koolivõrgu korrastamise eesmärk ei ole sunniviisiliselt gümnaasiume sulgeda, vaid pakkuda gümnaasiumiväärilist haridust kodumaakonnas. Samuti ei taotleta sellega koolivõrgu hõrendamist selliselt, et õpilaste koolitee pikeneks.
Vastupidi, minister Jaak Aaviksoo on öelnud, et põhikooliastmes peaks koolitee hoopis lühenema maksimaalselt poole tunni tee kauguseks ja gümnaasiumiastmes peaks suurem osa lastest jõudma kooli tunni jooksul.
Tugeva üleriigilise gümnaasiumivõrgu ülesehitamiseks on tarvilik riigipoolsete investeeringutega toetada elujõuliste koolide õpikeskkonna kaasajastamist. Selleks peab riik rääkima läbi kohalike omavalitsustega. Sunniviisiliselt ühtegi kooli riik sulgema ei hakka.
Pooltühjalt toimiva gümnaasiumivõrgu pidamine on ka kulukas, süües ära arvestatava osa hariduskuludest, mille võiks suunata näiteks õpetajate palkade tõstmiseks. Praegune koolivõrk on ebaefektiivne, kuna see on korraldatud aastakümneid tagasi – arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole.
Valgamaal on kümne aastaga õpilaste arv langenud 38%: 2002. aastal õppis Valga maakonnas 5640 last, 2007. aastal 4302 ning tänavu on õpilaste arv langenud 3477ni.
Tundub, et muudatuste vajalikkusest saavad aru nii pedagoogid, õpilased kui parlamendi enamus. Konkreetsed ettepanekud saavad seaduseelnõudesse juba sellel sügisel. Siis tuleb kõik koolikorraldust puudutavad küsimused selgeks vaielda ja seejärel seadustena vastu võtta.