Mihkel Kunnus: miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme? (5) Julgen arvata, et meie haridussüsteemi kõige rängem probleem on jätkusuutlikkuse puudumine. Meie tubli õpetajaskonna järelkasv pole teps mitte piisav. Teisalt võib täiesti sirge näoga öelda, et Eesti haridussüsteem on konkurentsitult maailma kõige efektiivsem. Ükski teine riik ei suuda nii väikse suhtelise ressursikuluga toota nii kõrget taset PISA testide järgi. Samuti võib keerutamata osutada sellele, et meie rahvuskultuur on olnud ikka ülimalt haridussõbralik ning kohalikul pedagoogikateoorialgi on juba igati soliidne traditsioon (Peeter Põllust ja Johannes Käisist Hilda Tabani).

Loetumad uudised

1
2
3
4
5
Martin Ehala: vajame arutelu karistamatuse teemal (6) Pöördusin eelmisel nädalal mitme kasvatusteadlase poole palvega kirjutada Postimehele analüüsiv artikkel sellest, mida ette võtta õpetajate väärkohtlemise probleemiga. Neli inimest keeldus eri põhjustel ja viimane neist ütles otse: «Ma tean, miks teised autorid on teile ära öelnud. Te olete üles korjanud popi probleemi, mis küll aeg-ajalt meie koolielus end ilmutab, kuid mis ei ole Eesti hariduselule üldsegi iseloomulik.» Nagu näitab Eve Eisenschmidti põhjalik artikkel kõrval, ei ole kõik kasvatusteadlased sama meelt.
Hiinas on lastel kombeks süüa kibedat Hiinlaste maailmavaate keskmes on esimesest ajaloolisest Shang-Yini dünastiast (16.–11. saj e.m.a) alates olnud perekond. Shangi dünastia esivanemate kultusele olid omased kolm tunnust, mis on hiina kultuuriruumis aktuaalsed tänapäevani: eksisteerib hauatagune elu; esivanemate hingedel on võime mõjutada järeltulijate elukäiku; surnud sõltuvad elavate hoolitsusest. Nüüdisajal palutakse esivanemate õnnistust vere- ja veiniohvri asemel «kummitusraha», paberist BMWde või kodutehnika põletamisega, kuid endiselt usutakse, et äri või õpingute edukus sõltub esivanemate hoolitsusest teispoolsusest.
Mida on meie haridusel õppida konfutsiaanluselt? Läänes on hinnatud keelelist sõnastatavust, üksiku hülgamist üldise nimel, muutuva hülgamist püsiva nimel. See annab võimsad tööriistad tunnetusele (nt valemid, konstandid) ja aitab kaasa ühiskondlikule emantsipatsioonile (seaduste fikseerimisega saab vabaneda võimniku omavoli alt). Hiinaski oli see tendents varakult olemas (Mozi, seaduslased) ja tehnika kõrgelt arenenud. Aga filosoofias jäi seal domineerima kontekstualiseeriv tunnetus: ideaalne inimene pole see, kes teab paljusid igavesi tõdesid, vaid see, kes oskab kohaselt käituda ja harmooniliselt muunduda. Selleks on muidugi vajalikud ka teadmised, aga kõik omandatu tuleb osata sulandada käesolevasse olukorda, nii et ma saaksin seda adekvaatselt mõtestada ja sobivalt käituda.
Tagasi üles
Back