Ehkki suuremate Eesti ettevõtete juhkondades pole ka kuuekohaline palgasumma võimatu, on erasektori tippjuhtide üldine palgatase märgatavalt madalam. Enamasti jääb see 40 000 ja 50 000 krooni kanti. Seevastu maksumaksja kulul töötava Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki ühe kuu sissetulek ulatus eelmisel aastal koos lisatasude ja kogumispensioni hüvitisega ligi 150 000 kroonini.
Asepresidentide Rein Minka, Andres Suti ja Märten Rossi palk jäi samal ajal vahemikku 115 000 — 127 000 krooni. Samuti peetakse ülal kaheksast inimesest koosnevat nõukogu, mille üks kord kuus koos käivad tavaliikmed saavad 16 000 krooni. Nõukogu esimehele Jaan Männikule on määratud veel 10 000 krooni võrra suurem tasu.
Põhjamaade keskpankade juhtidele makstakse küll rohkem, kuid ometi on eespool nimetatud summad Eesti üldist palgataset ja praegust majanduslikku kitsikust arvestades arusaamatult suured. Tegu on priiskamisega, millele pole seletust. Niisugustest palkadest kuuldes tunnevad end solvatuna nii lihtsad palgatöölised kui ettevõtjad, kes peavad iga päev aina suuremaid riske võtma.
Tõsi, Eesti Panga vastutus riigi reservide ja krooni katte investeerimises ning rahanduse olukorra analüüsimises on suur ja sellega tegelevad inimesed ei tohi olla alatasustatud, sest pikemas perspektiivis võib see veelgi kallimaks maksma minna. Ent mis on see, mis seab Eesti Panga presidendi märgatavalt ettepoole peaministrist või suurte riigiettevõtete juhtidest? Nende taktikepi all langetatakse ju samuti vastutusrikkaid ja üldist eluolu mõjutavaid otsuseid.
Eesti Pank on kohati nagu riik riigis, kellele kehtivad erandlikud reeglid. Siiski pole ühtki argumenti, miks ei peaks ka see asutus püksirihma pingutama, nagu seda tehakse igal pool mujal.