Kunstnik loob amulette, millel kandjaga eriline side

34aastane ehtekunstnik Kirsti on pärnakas, ta on lõpetanud Sütevaka humanitaargümnaasiumi esimese lennu. Kirsti märgib, et kunst on teda huvitanud lapsest saati.

Ehteteema jõudis tema teadvusesse õrnas eas, kui maavanaisa pajukoorest voolimise ette võttis. “Mäletan, et istusin temaga varahommikul ning olin nagu nõiutud, sest mõte, et puutükist võib teha ehte, köitis mind,” meenutab Kirsti. Tema hääl on soe ja sõbralik.

Hiljem õppis Kirsti Pärnu kunstikoolis, kus kõige rohkem andis inspiratsiooni teatrikunstnik Uno Uibo. Eriala valimisel tõmbas Kirstit metallikunst, kuigi puudus täpne ettekujutus, millega tegu. Kunstiülikooli metallikunsti kateedrisse ta esimesel ega teisel katsel ei saanud, alles kolmandal. Oli aasta 1994.

Kes kõrgkooliukse taha jääb, sel tuleb läbi teha enesekatsumise aeg, et olla kutsumuses ja endas kindel. “Olen siiani erialavalikuga rahul, see on mulle jätkuvalt huvitav,” tõdeb kunstnik.

Kirsti Tuum on magistrikraadiga metallikunstnik. Tema magistritöö räägib emailimaalist. Mis see on? Tegu on võimalusega metalli kaunistada, mono-kroomsetele toonidele natukenegi värvi lisada, seletab Kirsti. Emailimaal tähendab, et maalitakse metalli pinnale kantud klaasjale emailikihile, mis kuumutamisel sulab metalli pinna külge. See on vana tehnika, mida kasutati juba 5.-6. sajandil. Emailimaal väärismetallil on levinud Prantsusmaal ja Itaalias, jõudes hiljem Venemaalegi.

Hiljuti tegi kunstiakadeemia Kirstile ettepaneku õpetada emailimaali akadeemia tudengitele. Eestis on see ala vähe levinud, sellest ei teata eriti. Inglismaal on Kirsti näinud, et emailimaaliga tegeldakse hobi korras niisama agaralt nagu meil portselani- ja siidimaalimisega. “Olen mõelnud, et kui Pärnus leidub huvilisi, võiks siingi sellise kursuse korraldada,” pakub Kirsti.

Tudengipõlves tekib tulevasest elukutsest oma visioon, mis vahel täitub, vahel mitte. “Kujutasin ette, et mul on küllalt aega seda tööd teha, et ehtekunst pakub inimestele huvi,” seletab kunstnik mõtlikul toonil. Nii läkski. Kirstile meeldib teha tellimustöid, meeldib vestelda inimesega, kel on ehet vaja. Peale selle töötab metallikunstnik Pärnu kunstikoolis joonistamise ja maalimise õpetajana.

Kirsti Tuuma kui ehtekunstniku töötuba asub Ülejõel eramu teisel korrusel. See on tuubil töölaudu ja masinaid. Töövahendid on spetsiifilised ja korjunud ükshaaval.

Nurgas on valts, millega saab lehtmetalli ning vask-, hõbe- või kuldtraati õhendada. Selle tõi Kirsti käe otsas Peterburist. Ja poleermasin, millega antakse ehtele lõppviimistlus. See kuulus Pärnus elanud ja kunagi Moskvas tegutsenud kullassepale, kelle abikaasa kaudu jõudis see masin Kirstini. Veel on toanurgas väike muhvelahi emaili kuumutamiseks. Selles ahjus tõuseb temperatuur ligemale 1000 kraadini.

Suur pakk on haamerdamise alus, millel hea lõigata puidust kuju, et asuda sellel omakorda metalli vormima. Töös läheb tarvis happeidki, et metalli puhastada.

Hõbedat-kulda sulatab ja joodab Kirsti gaasipõletiga. Töölaual on virnade viisi viile ja tange. Ja ainus asi, mida Kirsti oma kodus teha ei saa, on plaatina töötlemine. Selleks on vaja erikuumust.

Huvitav, kui palju erinevad teineteisest üldse kullassepa ja metallikunstniku professioon? “Oskused on samad. Kullassepp töötab rohkem väärismetallide ja -kividega,” arutleb Kirsti Tuum. Mingit hierarhiat või vahet selles maailmas temale ei eksisteeri. Ehk vaid see, et sepad on põhiliselt mehed, sest see töö nõuab rohkem jõudu. “Kullassepakunstis on vajalikud spetsiifilised oskused, seda tuleb päev päeva kõrval teha, et need rooste ei läheks,” pakub Kirsti.

Ehtekunstniku poole pöördutakse peale ehtetellimuste igasuguste muredega: vahel tuleb aidata parandada mõnd originaalehet, valmistada foto või joonise järgi ehtekoopia.

Tallinnas asub Eesti proovikoda. See on koht, kust Kirsti ostab tööks vajaminevat väärismetalli. Proovikojas lüüakse valmis ehetele metalliproovidki.

Kirstiga juhtus see tore lugu, et Tallinnas õppimise ajal sai ta tuttavaks oma abikaasaga. Kaks pärnakat kohtusid Tallinnas! Nii kujunes kodulinn sujuvalt noorte elupaigaks.

“Tööasjus käin Tallinnas tihti, aga elada ma seal ei tahaks. Selle linna rütm pole see, mis mulle vaja. Tallinnas on tore käia, aga Pärnus hea elada,” kinnitab Kirsti.

Kunstniku tütar Lume on kolmeaastane. Lume on vahva laps, kes teistest lastest erineb ehk selle poolest, et tema joonistatud piltidel on kõigil tegelastel alati ehted ning need on väga rikkalikud ja uhked.

Metallikunstnikule meeldib eksperimenteerida ja panna ehetesse kõrvuti ebatavaliselt kokkukõlavaid materjale, näiteks kulda ja puitu, rauda, keraamikat või portselani. See pakub avastamisrõõmu.

Edaspidi loodab Kirsti leida senisest rohkem aega oma mõtete elluviimiseks ning valmis ehteid oleks hea siis viia müüki mõnda kohalikku kunstigaleriisse.

Kuld ja kalliskivid meeldivad, tunnistab Kirsti, kuigi on ise ehete kandmisel tagasihoidlik. Ta ütleb, et vahel piisab teadmisest, et tema ehted ootavad teda. Väga armas võib olla mõni Eesti mererannast leitud kivike, mis lihvimisel oma ilu avab. Ja sobib kaelaehteks, sõrmusekiviks.

Kirsti arvates on looming seotud inimese pühama poolega. See on võimalus endaga aru pidada ja asjade üle järele mõelda. Ehtekunst annab võimaluse end kaunistada, teisalt võib ehe olla talisman, millel inimesele isiklik tähendus.

“Mulle tundub, et ehte kandmisel võib olla sügav isiklik tähendus. Ehe on intiimne kunstivorm, see paikneb inimesele nii lähedal. Mõni ütleb, et ta ei saa mingi ehteta välja minna, see peab olema tal kas küljes või vähemasti kotis. Selline amulett võib anda tuge, sel on omanikuga eriline side,” usub Kirsti.

Kas metallikunstnikul on Pärnus küllaldaselt rakendust? “Küll ja veel,” arvab kunstnik.

Kirstil pole vaja olnud ennast reklaamida. Töö on tulnud koju kätte, sest info on liikunud tuttavalt tuttavani.

Ehete eksponeerimine näitusel on omaette teema. Kirstile ei meeldi kinnised klaasvitriinid, kuhu ehted on välja pandud turvalisuse pärast. Saab ka teisiti, kuid see nõuab nuputamist