Poolteist tuhat aastat tagasi kerkis merest väike Kräsuli saar

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kräsuli saarest ühele poole jääb Viimsi loodetipp, teisele poole Aegna.

FOTO: Erakogu

Väike Kräsuli saar on minevikus olnud punkt suure kauba- ja sõjatee ääres, hiljem on seda asustanud Aegna saarelt lahkuma sunnitud perekonnad.

Aegna saare ja Viimsi poolsaare loodetipu vahel asub väike Kräsuli saar. Selle pindala on kõigest 17,2 ha ja saare kõrgeim koht ulatub viis meetrit üle merepinna. Saar kerkis merest moreenseljandikuna 1000–1500 aastat tagasi. Kräsuli rand on kivine, rannajoont liigendavad viis neeme ja abajat.

Taimestik on mitmekesine. Lõunaosas asub lepik, idas kasvavad erakordselt kõrged kadakad. Leidub ka mände, millest vanima vanuseks on hinnatud 400 aastat. 1689. aastal nimetatakse saart Grääs Öen ja eestipäraselt Heina Sahr. Hiljem on saart nimetatud Gräson (heina- või rohusaar) ja Gräsgrund (heina- või rohukari).

Vallutuste keerises

Üle Aegna ja Kräsuli vahelise väina kulges aastail 800–1050 tähtis rahvusvaheline kaubatee Skandinaaviast läbi Venemaa Bütsantsi. Norra kuningas Olav II Haraldsson ehk Olav Püha, Kiievi-Novgorodi suurvürsti Jaroslav Targa kälimees, põgenes 1028. aastal Jaroslav Targa juurde ning kogus seal järgneva paari aastaga sõjaväe, millega liikus läbi Jämtlandi Tröndelagi.

Samal ajal vallutas Jaroslav Tark Tartu. Kas see on juhuslik kokkusattumus või hoopiski ühistegevus? Kas Jaroslav Targa eesmärk oli ainult Tartu vallutamine või jõudis ta kaugemale, kuid lüüasaamise tõttu kaugematest lahingutest kroonikates vaikiti, nagu see hiljemgi tavaline oli?

Meenutame, et samal ajal hävitati ka Iru linnus ja selle asemele rajati Toompea linnus. Geograaf Leo Tiik on näinud neis kokkusattumustes ühte ahelat – et lähedased sugulased Jaroslav Tark ja Olav Haradsson juhindusid sõjaretke korraldamisel ühisest eesmärgist.

Selle ahela kolmandaks lüliks oli Raudvärava lahing, mis peeti Novgorodi kroonika andmeil 1032. aastal. Lahingus hävitati peaaegu täielikult novgorodlaste lodjalaevastik ja hukkus selle juht Uleb (Uljeb). Kelle vastu novgorodlased täpselt sõdisid, pole teada.

Lahinguretk võis olla osa Kiievi-Novgorodi suurvürsti Jaroslav Targa suurest vallutusretkest Eestisse, mille käigus 1030. aastal vallutati Tarbatu (Tartu) ja ehitati sinna linnus. Seetõttu võis Ulebi rünnak olla suunatud eestlaste põhjaranniku tähtsaima kantsi Lindanise vastu.

Ajaloolase Paul Johanseni hüpoteesi kohaselt peeti lahing kitsastes väinades Rohuneeme (varasem nimetus Raunemy ehk Rauaneeme) ja Kumbli ning Aegna saare vahel. Johansen samastas Ulebi Laadoga ääres elanud varjaagi üliku Ulf Ragvaldssoniga, kes oli suguluses hilisema Norra kuninga Olav Trygvessoniga.

Aeg-ajalt on oletatud, et Aegna saare nimigi tulenes Uljebi (skandinaavia päritolu üliku algnimega Ulff) nimest. See on vaid üks hüpotees, kuid oluliste sündmuste kokkulangemine väärib meenutust. Võib-olla suudavad arheoloogid kunagi selleski suuremat selgust tuua.

Kräsuli saarel keskajal ja hiljemgi tõenäoliselt alalist elanikkonda ei olnud. Küll aga võis seal olla ajutisi ehitisi, kus said ööbida kalurid või heinalised. Kui Aegna saarele toodi heina ka mandrilt, siis sama hästi sobis heinaniitmiseks lähemal asuv Kräsuli.

Viis majapidamist

1918. aasta veebruaris, kui enamlased enne Eestist lahkumist Aegnal rannapatareid ja laskemoonalaod lõhkasid, pages Aegna külarahvas Kräsulile. Seoses merekindluse rajamisega muudeti Aegna 1923. aastast suletud saareks. Kõik, kes polnud saare garnisoni teenistuses, pidid lahkuma.

Maa läks riigile ning saarelt lahkuma pidanud kalamehed said asendusmaid Kräsulil ja Viimsi poolsaarel. Puuduvad andmed, et Kräsuli saarel enne uusasukate saabumist alaline elanikkond oleks olnud. Kõik sealsed maad olid uudismaana kasutusele võetud.

1930. aastatel oli saarel viis väiksemat majapidamist. Peaaegu kõigi saare elanike põhitegevusalaks oli kalandus. Saarel ei olnud elektrit ega veevarustussüsteemi. Vett saadi majade juures asunud salvkaevudest.

Nõmme A-126 maavaldus ehk kinnistu nr 4962 omanikuks oli Voldemar Nõmberg (hiljem Nõmme). Hiljem pärandasid Voldemar ja Emilie Nõmberg talu ristipoeg Arnold Klaamasele, kes elas ka Kräsulil. Tema vanemad Rudolf ja Rosalie Klaamas pidasid Männiku talu. 1938. aastal tehti talu elumajale remont ning Arnold ja Benita Klaamas ning nende tütar Hulda kolisid Nõmme tallu. Sellesse tallu jäid elama ka Nõmbergid.

Kaasiku A-127 ehk kinnistu

nr 5234 omanikuks oli Johannes Lambot. Peale selle kuulus Lambotile veel 1,5 ha suurune maavaldus nr A-125. 1930. aastate lõpus läks see maatükk Aleksander Bendorfile. 1939. aastal elas talus veel J. Lamboti abikaasa Elvine, 88-aastane ema Anna ja õde Katariina.

Pendikse nr A-125 talu peremeheks oli Aleksander Bendorf. 1939. aastal elas Pendikse talus 50-aastane Johannes Bendorf, tema vend Isak Bendorf ema Marie Bendorf. J. Bendorf oli vallaline.

Kräsuli keskosas asuva Männiku A-128 talu ehk kinnistu nr 4961 omanikuks oli Rudolf Klaamas. 1939. aasta suvel elas talus peale Rudolf Klaamasele veel tema abikaasa Rosalie ja poeg Arnold koos oma abikaasa Benitaga. Talus elasid ka R. Klaamase teised pojad Valter ja Alfred ning isa Johannes ja ema Elisabeth. Abiliseks oli talus Elisabeth Mei.

Pendiku A-139 talu kuulus Aleksander Bendorfile. Talu koosseisu kuulus ka Kräsuli saare kõrval asuv 2,3 ha suurune Kumbli saar ehk kinnistu nr 6453. 1939. aastal elas Pendiku talus lisaks

53 aastasele Aleksander Bendorfile veel tema abikaasa Johanna ning tema pojad Hilmar, Lembit ja Ronald. Pere tütar töötas tollal linnas lapsehoidjana.

Kräsuli saare lapsed said oma alghariduse Aegna või Pringi algkoolis. Näiteks Alfred Klaamas käis Aegna algkoolis. Tavaliselt viis lapsi üle väina pereisa. Talvel, kui meri jäätus, võisid lapsed otse üle väina kooli minna. 1929. aastal jäätus meri alles 29. jaanuaril.

1937. aasta märtsil esines Loodusuurijate Seltsi (LUS) Tallinna osakonnas J. Rebase referaadiga Aegna ja selle ümbruskonna saarte loodusest. Selle ettekande mõjul tegi LUSi Tallinna osakond ettepaneku Looduskaitse Nõukogule kaaluda Kumbli, Kräsuli ja Aegna loodeosa võtmist looduskaitse alla. 5. novembril 1937. aastal pöördus looduskaitse inspektor Gustav Vilbaste vastavasisulise ettepanekuga merejõudude juhataja poole. Vastuseks teatati aga, et looduskaitsepiirangute kehtestamine on mereväele vastuvõetamatu.

Nõukogude periood

1940. aasta ja järgnenud sündmused muutsid Kräsuli saarel väga palju. Sõja puhkedes mobiliseeriti Arnold, Valter ja Alfred Klaamas ning suunati Siberisse metsatöödele. Valter Klaamas haigestus. Nendel mobiliseeritutel, kes tööl ei käinud, olid toiduportsjonid väga väikesed. Valter Klaamas suri 1942. aastal, ta vend Alfred langes veidi hiljem lahinguväljal. Tagasi Kräsulile tuli vaid Arnold Klaamas.

21. septembril 1944. aastal pommitasid Nõukogude lennukid pisikest Kräsuli saart. Saarele, kus sõjavägi puudus, visati kolm mürsku, millest üks tabas Nõmme talu elumaja. Tulekahjus hävis pea kogu Klaamaste ja Nõmbergide vara koos dokumentidega.

Ühele lendurile ei piisanud mürskude loopimisest Kräsulile ja ta tegi veel kolm tiiru ümber saare, üritades kuulipildujast tulistada inimesi, hooneid ja koduloomi. Tabanud mõningaid loomi, lendur rahunes ja tõttas teistele järele.

Pommitamisest tegid Kräsuli kalurid oma järeldused ning põgenemine läände muutus paljudele aktuaalseks. Männiku talust lahkusid Rudolf ja Rosalie Klaamas. Koos nendega asus pikale mereteele ka Benita Klaamas (hiljem Tomingas) ja tema tütar Hulda. Neid saatsid saarel seitse Kräsuli elanikku.

Klaamaste paat lahkus kell pool seitse õhtul ning hommikuks jõudsid nad Paldiski piirkonda. 36 tundi kestnud paadisõidul tuli läbi elada torm avamerel ja kogu aeg hirmu Nõukogude lennukite või laevade ees. Senistel andmetel lahkus Rootsi ka Valter Klaamase abikaasa Elise ning Kaasiku ehk Kalavälja rahvas.

Pärast sõjategevuse lõppu tuli saarele tagasi Arnold Klaamas, kes abiellus Rammu saarelt pärit Teresega. Neil sündisid pojad Ilmar ja Kalju ning tütar Lea. 1951. aasta septembris asus perekond Kräsuli saarelt mandrile.

Kui Aegna saar oli kuni 1957. aastani sõjaväe territoorium, siis kõrval asuval Kräsulil elasid endised asukad edasi. Viimsi külanõukogu 1946.–1947. aastate majapidamisraamatu andmeil elasid tollal Kräsuli saarel 1887. aastal sündinud Valdu ja Emilie Nõmme. Nende majapidamine kandis Nõmme talu nime. Mõlemad olid kalurid.

Teises Kräsuli saare talus elas 1909. aastal sündinud Tanni Rosenberg, samuti kalur. Samas elasid ka Marika Rosenberg ning Ingrit Rosenberg. Kolmandas ehk Pendikse talus elas 1885. aastal sündinud Anna Bendorf. Samal aastal sündinud Aleksander Bendorf oli abikalur, kuna ta tervis polnud päris korras. Abikalurina oli kirjas ka nende tütar Alise. Poeg Lembit oli samuti kalur.

1960. aastatel elasid Kräsuli saarel 1923. aastal sündinud Alice Groševa (enne Bendorf) ning tema tütar Ester. Nad lahkusid saarelt 1975. aasta detsembris, asudes elama Tallinna. 1976. aasta augustis tulid nende asemele sellesse korterisse 1940. aastal sündinud Mare Müürsepp oma poegade Aivari ja Andrese ning tütrega.

Kräsuli saar kuulus S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi koosseisu ning Mare Müürsepp töötas kolhoosi aiandis.

1990. aastast tänapäevani

Nõukogude majanduse kokkuvarisemisele järgnenud üleminek ei läinud sirgjooneliselt. Kräsulil tumestas seda vandaalitsemine. Karide tõttu polnud suvel saarele pääseda lihtne. Laamendajad tulid talvel, kui meri oli jäätunud, lõhkusid ja viisid ära kõik mis võimalik. Pendiku talu elamust ja saunast viidi ära isegi laetalad.

1990. aastate keskpaiku hakkas olukord tasapisi paranema. 2003. aastal asus saarele alaliselt elama perekond Osa. 2002. aastast kasvatatakse saarel lambaid. Aastate jooksul taastati Kaasiku talu, mille vandaalid olid ära lõhkunud. Korda tehti ka Männiku talu laut ja saun ning Nõmme talu elumaja.Palju energiat nõudis kivide koristamine. Praeguseks on saar heas korras ning pole kahtlust, et muutused paremuse poole jätkuvad.

    Tagasi üles