Praegu on tähtis, et valitsus teeks majanduse turgutamiseks vajalikud otsused kohe, sest teadmatus halvab nii inimesi kui ettevõtteid. Eesti majandus langeb tuleva aasta teiseks pooleks 2004.–2005. aasta tasemele. Halvimal juhul võib Eestit tabada tugev negatiivne šokk, mis nõuab karme meetmeid.
Kui õiged otsused jäävad kehva majanduspoliitika tõttu tegemata, ei suuda riik rakendada ka lühiajalist ellujäämisstrateegiat, kasvustrateegia rakendamisest rääkimata. Sel juhul jääme pikaks ajaks vinduma ja lõpetame seal, kus Läti oli sügisel.
Eesti maksulaekumised veel väga halvad pole, kuid need lähevad järjest halvemaks. Eriti halvasti laekuvad mittemaksulised tulud. Samas on olemas surve tööjõuga seotud kulude kasvuks.
Ei saa öelda, et valitsus pole midagi teinud, aga see tegevus võiks olla aktiivsem. Kõige halvem on mitte midagi teha, pisut vähem halb on otsustamist pidevalt edasi lükata. Enam pole halbu ja väga halbu valikuid, jäänud on ainult väga halvad. Otsustamisaega saab mõõta nädalatega. Kulude kärpimisel peab valitsus arvestama kaasneva nõudluse vähenemise ja lühiajalise sügava langusega, mis omakorda võib tuua sotsiaalseid probleeme.
Tulude suurendamine maksude tõstmisega vähendab investeeringuid ja tähendab mahajäämist uuest kasvufaasist. Välistada ei saa põhimõttelisi tulumaksumuudatusi ning kaaluda tuleks ka investeeringute maksuvabastuse ajakohasust ja mõistliku tulumaksu kehtestamist ettevõtetele.
Käibemaksu ühe protsendi võrra tõstmine võiks kõne alla tulla talvel, kui inflatsioon on asendunud deflatsiooniga. Praegustes muutunud oludes vana majanduspoliitika enam ei kehti. Valitsus võiks laenata, kuid mitte eriti kallilt. Arukalt tuleks kasutada reserve ning Euroopa Liidu raha.
Praeguses rahapoliitikas me muutusi ei oota ning kroon püsib senise kursiga kuni euro kasutusele võtmiseni. Devalveerimine ei ole lahenduseks ning tooks kaasa teised ja tõsisemad mured.
Meie arvates on Eestil võimalik liituda eurotsooniga 2011. aastal, kuid valitsus peab selle nimel oluliselt aktiivsemalt tegutsema.