Mihhail Bojarski – Hamletiks liiga vana, kuningas Leariks liiga noor

Mihhail Bojarski Foto: Liis Treimann

Nõukogude ajal miniseriaali «D’Artagnan ja kolm musketäri» peaosalisena eestlastegi südame võitnud Mihhail Bojarski on seniajani tegus laulja ja filminäitleja. Arter kohtus legendaarse südametemurdjaga Moskvas.

Hurmuri kuulsus on Mihhail Bojarskit (63) saatnud kõikjal, kus 1978. aastal valminud musketäriseriaali näidatud on. NSVLis ehk kuuendikul planeedist ja teisteski sotsialismimaades unistasid vist küll kõik meheleminekueas naised just sellisest mehest – kes oleks sama uljas, julge, osav, huumorimeele ja vallatute vuntsidega nagu Bojarski.

Arvati, et eks ole näitleja tavaeluski täpselt selline lõbus ja krutskeid täis «paha poiss» nagu tema kangelane. Filmi lavastanud Georgi Jungvald-Hilkevitš on kunagi kinnitanud, et nii see ongi. Et tegelikult mängisid kõik musketärid suuresti iseennast.

Samas jutustab Mihhail Bojarski elukäik millestki muust. Nii näiteks on ta abielus naisega, keda kohtas juba 1970ndatel teatrikoolis ja muusikali «Trubaduur ja tema sõbrad» («Bremeni moosekantide» ainetel – toim) aegu.

Larissa Luppian, keda Bojarski nimetab Taškendis sündinud eestlannaks, oli selles lavastuses tema partner ning on jäänud selleks kogu eluks, ükskõik kui palju rivaale nende õnne ohustada ei üritanud.

Enam kui seitsmekümnes filmis mänginud ja ligi kakskümmend heliplaati üllitanud mees on uskumatult tegus tänagi. Mängib endiselt filmides ja osaleb teleprojektides, kuid oskab nüüd võtta aega ka iseendale.

Nii ei jäta ta vahele ühtki Peterburi Zeniti jalgpalliklubi mängu, armastab lugeda tarkade inimeste mõtteteri ning kuhugi pole kadunud ka tema armastus biitlite vastu.

Kirgliku suitsetajana üritab ta sama kirglikult võidelda suitsetajate õiguste eest, olles samanimelise liikumise aseesimees, ning pole kunagi varjanud oma sümpaatiat praeguse Venemaa presidendi Putini ja peaminister Medvedevi vastu.

Viimaste kuude jooksul sai aastakümneid laia äärega kaabut (see sai tema imago lahutamatuks osaks juba 1980ndate teisel poolel, pärast Jack Blacki rolli filmis «Mees Kaputsiinide bulvarilt» – toim) kandvat Mihhail Bojarskit näha reedeõhtuti PBK kanalil, kus ta Venemaa laulusaate «Kaks tähte» žüriid juhtis ja mille valmimist eelmises Arteris jälgisime.

* * *

Ühe Moskva vana tehase suurde tsehhi loodud telestuudio tagaruumides on igale žüriiliikmele omaette tuba. Need on tunduvalt avaramad kui saates osalevate laulutähtede omad – ikka mitu korda suuremad –, lisaks on siin võimalik endale teed või kohvi keeta.

Bojarski käitub megastaari kohta hämmastavalt sõbralikult. Õigemini nii enamasti ongi – mida suurem täht oled, seda adekvaatsemalt käitud. Me pole temaga intervjuud varem kokku leppinud, märkame lihtsalt juhuslikult, kui Bojarski kiirel sammul koos saatjannaga oma garderoobi poole tõttab, ning otsustame härjal sarvist haarata, ehkki žüriiliikmete tubade juures koridoris on juba enne meid ootel teisigi lehe- ja telemehi.

Jõuame saatjannaga vahetada poolsosinal mõned laused ning ulatada visiitkaardi. Tema vahetab neid omakorda Bojarskiga suletud ukse taga, ning peatselt uks avanebki. Kuna õige varsti peab žürii esimees juba võttel olema, pole küsimuste esitamiseks eriti pikalt aega.

Siiski valmistab Bojarski endale kõigepealt aeglaselt ja rahulikult, justkui mingit rituaali järgides kohvi ning süütab kange sigareti. Neid jõuab ta meie jutuajamise jooksul tõmmata päris mitu. Ta suunab pilgu peeglisse, vaatab ennast ja meid läbi selle ega pane tähelegi, kuidas jutustamisega hoogu sattudes tuhka lauale puistab.

«Musketäride» filmi lavastaja Georgi Jungvald-Hilkevitš on öelnud, et kõik musketäri rollis olnud näitlejad mängisid tegelikult iseennast...

Arvan, et Georgi Emiljevitšil on täiesti õigus oma arvamusele, aga minul on selle kohta oma teooria.

Leian, et see on halb näitleja, kes mängib iseennast, loob tegelaskuju, kes on tema sarnane. Võtame või kuulsa vene näitleja Nikolai Tšerkassovi ja tema rollid, nagu professor Poležajev või don Quijote – Tšerkassov ei mänginud iseennast mitte kunagi, ta oli alati erinev.

Mida rohkem näitleja «sünnitab» erinevaid väljamõeldud persoone, seda mitmekesisem ja rikkam ta on. Jah, leidub selliseid näitlejaid, kes kõikjal vaid iseennast mängivad, aga mul on küll nii palju julgust, et ennast nende sekka mitte arvata.

Sest Hunt (muusikafilmis «Moodne muinaslugu» – toim) on üks, D’Artagnan hoopis midagi muud, või Silva (filmis «Vanem poeg»)… Jah, D’Artagnaniga olen ehk välimuselt sarnane, aga iseloom on meil ju erinev. Nii et mis puudutab Hilkevitšit, siis las tal olla oma arvamus!

Kui tihti annate praegu kontserte?

Harva. Täpselt nii palju, kui ise tahan. Mul ei ole direktorit või produtsenti – nemad võiksid mulle ette kirjutada näiteks viisteist kontserti selles, kümme järgmises või kakskümmend ülejärgmises kuus, kuid olen sellise tõmblemise juba mõnda aega lõpetanud.

Väljasõite teen äärmiselt harva ning peamised kohad on Moskva, Kiiev või Jekaterinburg. Kohad, kuhu on mugav sõita. Näiteks Odessasse minna on väga ebamugav, sõidu peale kulub terve päev, siis veel päev esinemiseks ja päev, et jälle koju sõita. Seoses Aerofloti graafikumuudatustega on muutunud ka mu kontsertide geograafia. Kõige rohkem esinen aga muidugi oma kodulinnas Peterburis.

Ausalt öeldes on viimasel ajal nii, et mida vähem kontserte annan, seda õnnelikum olen. Jah, kunagi tahtsin, et etteastumisi oleks võimalikult palju, et oleks rohkem võimalusi nii teatris mängida kui ka kontserdilavadel esineda ning sellega seoses ka teenida, aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et kuna seda mulle enam nii väga vaja pole, siis ka esinen vähem.

Kui kutsutakse, siis nõustun, aga kui kutsutakse näiteks Habarovskisse, siis ütlen: tänan, aga kahjuks ma ei tule. Ütlen, et mul on lapselaps, kellega aega veeta on mitu korda huvitavam kui vinduda päevade viisi rongis või lennukis.

Musketäride filmist tuntud hitti «Para-para-paradujemsja…» tuleb teil siiski igal kontserdil laulda?

Sõltub muidugi tellijast, kuid tegelikult sama hästi kui igal kontserdil. Vahel muidugi tahetakse, et laulaksin ka midagi muud…

Paljud kuulsad vene näitlejad osalevad antrepriisidel (meelelahutuslik kassatükk – toim), ajades peaasjalikult pappi kokku. Miks teie neis kaasa ei löö? Või lööte?

Antrepriisid on justkui õied kuivanud lillekimbust – selliseid etendusi on Venemaal alati, läbi aegade antud, antrepriisid on siin alati olnud populaarsed, ja tõesti, nende peamine eesmärk on teenida raha. Samas annab see võimaluse valida repertuaari, mis näitlejatelegi huvi pakub – sellega seondub teatav vabadus. Kolmandaks saavad inimesed reisida.

Igal medalil on kaks poolt. Esiteks pole tulemus alati sugugi huvitav, sest eesmärk on raha teenida; teiseks lükkab kvaliteeti alla väljaspool statsionaari esinemine, mis tähendab, et ka dekoratsioone on minimaalselt ning kostüümid sellised, mida võimalik kõikjale kaasa võtta.

Tegelikult on ka minul selline etendus, selle pealkiri on «Intiimelu». Kasutame seal täispuhutavat mööblit ja isegi täispuhutavaid palmipuid.

Oleme selle tükiga isegi terve Ameerika läbi sõitnud. Algul tegime küll Lensoveti väikese saali jaoks, aga siis hakati külalisetendustele kutsuma. Me mängime seda etendust juba neliteist aastat! Mis sest, et kõik ealised raamid on ammu ületatud. Alati on see kavas 31. detsembril Peterburis Gorki-nimelise kultuuripalee saalis, kuhu mahub mitu tuhat vaatajat, aga läinud aastal otsustasime, et enam ei mängi.

Ning teenisime sellega ära tohutu hulga kaebusi – et alati oleme «Intiimelu» vaatama läinud, mis nüüd? Lõpuks tulime kultuurimaja administratsioonile vastu. See tükk on meil juba nii sisse töötatud, et möödalaskmisi enam olla ei saa.

Kes selle autor on?

Noel Peirce Coward.

Ja mis puudutab teisi etendusi, siis need on kõik statsionaaris. Välja arvatud juhtumid, kui teater korraldab suuri väljasõiduetendusi, kuhu kõik dekoratsioonid kaasa võetakse. Näiteks «Naljakad tunded», mida abikaasa Larissaga mängime. Muidugi otsime muudki dramaturgiat, aga seni pole ma enda jaoks midagi eriti huvitavat leidnud.

Uued lavastused, uued rollid… Pean ütlema, et mulle kahest lavastusest enese vormis hoidmiseks täiesti piisab. Mingeid uusi pakkumisi filmitööstusest või teatrist eriti ei ootagi, sest Hamletit mängida on mul juba hilja, kuningas Lea­ri aga vara… Antrepriisidel võin aga kenasti ja mugavalt eksisteerida, astuda lavale vaatajate ees häbi tundmata.

Nii et kuigi antrepriise võib pidada teatrikunsti taandarenguks, on nad mulle ja mu lavapartneritele väga palju õpetanud. Mõelge ise: töötada neliteist aastat järjest ühe lavastuse kallal, see annab mõtisklusteks väga palju ainest. Sest samas on lavastusi, mida üle paari korra ei mängita, kuna rahvast ei huvita.

Aga nii juba teatris on. Korüfeed lahkuvad ja nende asemele tulevad noored, kahtlase kunstimaitsega lavastajad, kellest eelistan üldiselt eemale hoida.

Teie tütrest Jelizaveta Bojarskajast on saanud üks Venemaa nõutumaid filminäitlejaid. Kuidas tema karjääriga rahul olete?

Isana olen loomulikult rahul, et ta tõesti nii filmis kui ka teatris nõnda nõutud on. Mul pole ehk sobiv teda kiita, aga oma vanuse kohta on ta küll äärmiselt palju saavutanud. Tema suhtumine oma ametisse on ka äärmiselt tõsine, nagu tema abikaasalgi (filminäitleja Maksim Matvejev – toim). Päris kindlasti on ta õigel teel, kuid milliseks see teekond kujuneb, seda teab vaid Jumal.

Olen teda hoiatanud, et näitleja elu võib olla õnnelik või õnnetu, et selle töö juurde ei kuulu vaid lilled ja aplaus, vaid need lilled võivad olla ka okkalised ning solvumist, rollide puudumist ja muud seesugust võib palju ette tulla. Jumal tänatud, et tal on poeg Andrei, kes – pange tähele! – asendab ükskõik millist teatrit või filmi.

Kas olete väga pettunud, et poeg Sergei teie jälgedes ei astu?

Sugugi mitte! Sest näitlejaamet pole minu meelest sugugi mehelik elukutse. Nõukogude ajal peeti suurteks meesnäitlejateks Võssotskit, Mironovit, Tabakovi ja Jefremovit, aga tänapäeval on paljugi muutunud. Valitsejaks on saanud raha, kõike on võimalik osta, kõige eest maksta.

Selle tõttu kannatab nii dramaturgia kui ka stsenaariumite kvaliteet, sest teose põhieesmärk on teenida võimalikult rohkem raha ning televisioonis loeb vaid reiting. Samas ei tähenda esikohal olemine kaugeltki, et sa oled parim. See on lihtsalt number!

Sergei enam äriga ei tegele?

Ei. Ta on lõpetanud küll muusikakooli ja konservatooriumi, mänginud ühes rokibändis, ka filmis, aga praegu juhib ta Peterburi linna telekanalit. Nii et jah, ta on valitsejate teener, aga tal on õnnestunud enda ümber koondada andekaid, võimekaid ja perspektiivikaid inimesi ning viia telekanal liidripositsioonile. Eks seda ole näha, kas ja kuhu kuberner teda edaspidi edutab.

Miks te seniajani Peterburile truu olete, Moskvas on ju tunduvalt rohkem võimalusi?

Mind on korduvalt Moskvasse kutsutud. Mitte elama, vaid tööle. Aga ei, Moskvas teen meeleldi tööd, mis võtab mõne päeva – töö mõttes pakub see linn tunduvalt rohkem, Peterburi on ses suhtes konservatiivsem. Nii et käin siin seoses teletöö, filmivõtete või etendustega, aga kodulinnast Peterburist ei lahku ma enam kunagi. Ilmselt. Olen koger, kes armastab oma tiiki.

Olete inimene, kes ei armasta rutiini. Kuidas õnnestus laulusaate meeskonnal teid pehmeks rääkida, et kuude viisi žüriis istuksite?

Ma ei osale selles saates sugugi esimest korda. Alustasin sellest, et olin üks osalejatest, laulsin siis filminäitleja Nastja Zavorotnjukiga, ja see oli üsna närvesööv protsess. Aga žüriisse kutsuti mind juba järgmisel aastal, nii et nüüd olen siin juba kolmandat korda.

Mulle meeldib see, sest esinemised pole formaalsed, vastupidi, lauldakse ju otse, ning on nii kogemustega kui kogemusteta lauljaid. Eriti viimaste jaoks on see tohutult närve kulutav ettevõtmine. Mäletan seda omast käest – Nastjaga oli meil väga vilets repertuaar, hääledki väga erinevad ning proovi tegime ööd ja päevad läbi. See oli väga-väga keeruline protsess!

Žüriis istuda on hoopis teine asi, minuga koos on seal tuntud heliloojad ja artistid. Kolja Rastorgujeviga (vene helilooja – toim) kohtun juba teab mitmendat korda, ja mulle meeldib sõpradega kohtuda. Ja ikkagi, tunnen end kuidagi ebamugavalt, kui pean kolleegidele punkte panema… Aga mis teha!

Kümme aastat tagasi Eestis viibides rääkisite, et käite meil igal aastal külas. On see ikka nii?

Nüüd käin harvemini. Kui ma ei eksi, siis mullu käisin, aga sel aastal pole jõudnud. Aga see on ka loomulik, sest aasta on ju alles alanud. Peaasi, et jõuaksime sooja ilma ära oodata – praegu ei tunne ennast keegi kuigi mugavalt. Soojal aastaajal tulen teile meeleldi külla. Tallinnas meeldib mulle kõige rohkem. Samas ei tea ju ka kunagi ette, milliseid filme kus tegema hakatakse.

Mis on teile praegu kõige olulisem?

Praegu on mu ülesanne toita perekonda, hoolitseda selle eest, et meil oleks kõike piisavalt. Tahan, et just NEMAD elust rõõmu tunda saaksid – küll mina omadega hakkama saan! Ükskõik, valmistab siis elu mulle rõõmu või pettumust. Tean, et kõik peale pere, lähedaste, sõprade, truuduse, südametunnistuse ja isamaa-armastuse on elus vähetähtis, mööduv.

Aitäh teile intervjuu eest!

(Tõstab esimest korda pilgu peeglist ja vaatab veidi imestunult otsa.) Palun! Vastasin teie küsimustele üsna konkreetselt. Ja ilmselt on see mu parim intervjuu, sest kui näitlejale antakse võimalus pikalt rääkida, siis (naerdes) võib ta hakata sellist iba ajama, et endalgi hakkab häbi!

(Oleme juba garderoobist väljumas, kui veel avatud ukse vahelt kostab hüüe:) Tervitage Eestit!

Mihhail Bojarski

Sündinud 26. detsembril 1949 Leningradis

1972 – lõpetas näitlejana Leningradi riikliku teatri-, muusika- ja filmiinstituudi

1972–1986 – Lensoveti-nimelise teatri näitleja

Hiljem töötas mõnda aega näitlejana Leninliku Komsomoli nimelises teatris, kuid lõi peagi oma stuudioteatri Benefis

1974 – debüteeris filmides «Sillad» ja «Õlgkübar»

Mänginud umbes 70 filmis, millest tuntumad on miniseriaal «D’Artagnan ja kolm musketäri», «Edasi, gardemariinid!», «Moodne muinaslugu», «Mees Kaputsiinide bulvarilt» jpt

2013 – seni viimane filmiroll (inspektor Lestrade filmis «Sherlock Holmes»)

Abikaasa Larissa Luppian on näitleja, tütar Jelizaveta Bojarskaja filminäitleja, poeg Sergei Bojarski on Peterburi linnatelevisiooni juht

Huvialad: ansambel The Beatles, Peterburi jalgpalliklubi Zeniit, filosoofilised teosed

Liikumise «Suitsetajate õiguste eest» asejuht

Arvamus

Jelena Skulskaja

kirjanik

Mihhail Bojarskit teab rahvas kahtlemata filmirollide kaudu, millest tähtsaim on D’Artagnan. Film ja selles kõlanud laulud elavad seniajani. Imetleme tänagi tema ratsutamis- ja vehklemisoskust. Ta oli laulev seksisümbol kõikidele naistele!

Päris noorena mängis ta väga armastatud filmis «Vanem poeg» Silvat, kes sisuliselt oli kurameerija. Nii et don Juani imago jäi talle juba sellest rollist külge. Meenub veel film «Koer heintel», seda vaatab meie pere Vene kanalitelt küll vähemalt kolm korda aastas.

Bojarski mängib ka praegu filmides, kuid nii suurt rolli kui D’Artagnan «Kolmes musketäris» ja muud kullafondi filmid pole tal enam olnud.

Venelastele on ta ka tänapäeval väga oluline persoon. Mitte ainult näitleja, vaid ka lauljana. Tihti istub ta igasugustes žüriides ja alati ütleb midagi tähtsat. Kui on mõni oluline üritus, siis esineb ka Mihhail Bojarski kitarriga, ning me kõik arvame, et kõik on endiselt korras. Ta on nagu meie Eve Kivi, kes ei peagi enam midagi tegema, kes on kui sümbol. Tundub, et ta pingutab sümboliks olemise nimel siiski edasi.