Indrek Hirv ja Vello Salo tõlkisid psalmid poeetilisse keelde

Sel nädalal luuletaja Indrek Hirvega omaette vihikuna uue psalmide tõlke välja andnud Pirita kloostri vaimuliku Vello Salo sõnul on loomulik, et nii klassikalistest tekstidest nagu Piibel ilmuvad iga paarikümne aasta tagant värskemad versioonid.

Keel on midagi, mis areneb. Ja sellepärast peaks klassikalisest teosest iga paarikümne aasta tagant tulema uus tõlge. Meie praegu kasutusel olev piiblitõlge on aastast 1997, selle psalmide tõlge aga aastast 1968.

Teine asi on see, et Vanas Testamendis on umbes kolmandik poeesiat. Selle tähtsaim kogumik on nn Taaveti laulud. Neid tarvitatakse katoliku kirikus iga päev.

Tõlkisimegi selleks, et me saaksime kasutada oma teenistuses luuletuste tõlget, mis on luule. Senised tõlked pole sellele aspektile rõhku asetanud. Luuletõlge peaks olema alati luuletus, aga praegusest piibliväljaandest võiks tekkida mulje, et see on üks nummerdatud õpetuslausete rodu.

See on uue piiblitõlke esimene vihik.

Meil on praegu töölaual Matteuse evangeelium ja «Apostlite teod».

Ja siis Loomingu Raamatukogus ilmus juba «Ülemlaul». See on üheks vihikuks liiga lühike, sinna juurde tuleb nn Koguja raamat, millele ma panen juurde heebreakeelse originaali tiitli Qohelet.

Siis on samas sarjas kavas lastepiibel.

Need on plaanis, mida me jõuame, on iseasi. Psalmide kallal oleme me seitse aastat tööd teinud.

See on lihtsalt abiks neile lugejaile, kes teemasid otsivad; psalmide raamat on kirjutatud lugemis- ja meditatsiooniraamatuna.

Mina ise. Seda nimestikku võib meelevaldselt pikendada, sest tavaliselt on igas psalmis päris mitu teemat.

Aga mõni asi tuleb aastasadadepikkusest vaimulikust kogemusest. Näiteks psalm 88, meeleheite kohta, kui mingit valgust ei paista, lõpeb sõnadega «üksnes Pimedus jääb.».

Uus kogemus on Saloga koostöö olnud muidugi, täiesti uus. Kõigepealt kogu kloostriõhustik: rahu ja vaikus ja iga seal mõeldud või öeldud sõna iseäralik sügavus. Siis Salo ise, see, mis erakordse isiksuse lähemal tundmaõppimisel järjest rohkem lahti koorub, Salo lihtsus ja selgus ja otsekohesus, mõtlemise kiirus, väljenduse täpsus... ja siis mälestused –  näiteks viiekümnendate pagulaskond Rootsis – Under, Adson, Aavik – või sõjamälestused Soomest ja Saksamaalt. Jah, minule on eelkõige Salo ise huvitav olnud. Töö nõuab süvenemist, pingutust, minule natuke harjumatut süvitsiminekut. Aga kui lõpuks hoog sees on, on äkki ka see hirmus põnev. Et kuidas sakslased ja prantslased ja ameeriklased on ühte heebrea fraasi veidi isemoodi tõlgendanud, kuidas eri aastakümnete tõlgendus võib samuti üsna erinev olla. Ja siis on vahel mõnda psalmi mõnus ära eksida, minna sisse nagu hargnevate teede aeda, uppuda vanasse juudi müstikasse ja luulesse, aja- ja kultuurilukku, moodsamate tõlgenduste ja kommentaaride kaudu ka psühholoogiasse. Aeg ei maksa siis äkki tuhkagi... ega elu väljaspool... Nojah, ja siis selgub veel lõpuks, et see äraminek oli asja mõistmiseks vajalik, et sellega sai eesti kultuur millegi olulise võrra rikkamaks, tõlge täiuslikumaks. Ja siiski, mina olen nendel rännakutel kaasakõndija, huviline ja imestaja. Teejuht on ju Salo, üksi oleksin ma kohe võsas. Nii et minu jaoks on see tähendanud erakordset kooli, stuudiumi, tuhandet eraloengut kuue aasta jooksul.

Minu osa tõlkes? Ümisemine, muusika, võimalikult mõjus ja poeetiline veidi vanamoodne eesti keel ning see, et iga rea mõttes läbi laulan. Lasen vahel Salol oodata, kuni fraasiga lõpule saan, pean ju aeglaselt ja pidulikult ümisema – nagu terve koor kirikuvõlvi all.