Pildikesi kolhoosipõlvest muretus võtmes Merca tükis

Üks kõrtsiteatri suurimaid plusse ongi selles, et juba mööda Aleksandri tänavat sündmuspaiga poole astudes sa põhimõtteliselt tead, mida oodata, ja tuleb tunnistada, et ei pea pettuma – täpselt seda seal ka pakutakse. Ja ei grammigi rohkem, sest kes siis Nõukogude ajal plaani ületas.

Kõrts, saun, kolhoos

Võrreldes kolme eelmise näidendiga («Sõit», «Kõrts» ja «Saun») on «Kolhoos» vähemalt ajaliselt kõige piiritletum, istudes oma naljade ja tegudega minevikus, 1970ndates kinni.

Kolm varasemat olid teemalt universaalsemad ja eksistentsiaalsemad – bussisõit, külakõrts ja üks korralik suitsusaun käis külaelu juurde juba 80 aastat tagasi ja käib nüüdki. Ning kes kordki Võrumaal käinud, see tundis ära nii mõnegi bussireisija kui kõrtsi stammkunde.

Selles mõttes jäi «Kolhoos» noorema generatsiooni jaoks ikka selliseks vanaisa stampjutuks noorusest, mis igal perekondlikul ühisüritusel pärast kolmandat viinapitsi üles võetakse, aga mille olemasolus ei saa päris kindel olla.

Natuke kipub võrreldes eelmiste tükkidega hajuma ka lavateose Võru-spetsiifika – põhimõtteliselt võis teesõeladest kaitseprilli tegu ja traktori käima sõimamist ette tulla ju kas või Hiiumaal. Nii et tundub, et tegevuspaiga dikteeris eelkõige võru keel, milles kahtlemata ongi kuidagi ehedam ja inimlikum igapäevaseid asju ajada. Nüansse ja tähendusvarjundeid on rohkem kui nn kirjakeeles.

Suisa beckettlik

Aga nalja sai ja see oligi ju «Kolhoosi» peamine mõte. Stseenide rägastikus leidus nii mõnigi väga hästi ja teravmeelselt õnnestunud pala, kas või näiteks lugu sellest, kuidas karjak Karla (Martin Liira) käed mustaks said, korduse motiivile rõhutud stseen naiste kõrgest töömoraalist kolhoosikontoris või siis õpetliku varjundiga lugu sellest, kuidas ei ole hea kohalikus bussipeatuses oma identiteeti varjata.

Väga sümpaatne, et kohati esines nalja vahel ka lihtsalt nauditavaid eksistentsialistlikke hetki, näiteks stseen, kus kaks külainimest bussi ootavad, mõjus oma minimalismis suisa beckettlikuna. Hästi sobivad selles peituvat tunnetust edasi andma  read Aapo Ilvese, Pulga Jaani ja Jan Rahmani laulust «Murõt ei olõ»: «Eila käve viil kalaauto, täämbä tule vast Kanepi buss, nii et miä sääl ülepää hauku, tule olla rõõmus ja kuss…»

Muretus ja minnalaskmine võtab tegelikult hästi kokku ka Nõukogude kolhoosimajanduse olemuse, kus absurditunnetus oli viidud piirini, kust edasi tuleb juba puhas huumor. Samas tundub, et kogu sellest jamast läbi närida aitasid tolle ajal inimestel just tugev grupitunne ja eluterve huumor, mida tänapäeval on väheks jäänud. Elu võeti nii, nagu see oli, ja stressi ilmselt ei olnud.

Harmooniliselt kõlas kokku ka näitlejateansambel – nii professionaalid, harrastusnäitlejad kui ka Vanemuise jumestuskunstnik.

Kõige üllatuslikuma valikuna mõjus siin kahtlemata Mait Trink, eriti neiu Hille-Pireti (Inga Allik) pikkade sorakil rasvaste juustega peigmees Priidiku rollis. Sellist tegelast oma tütre käevangus nähes satuks ilmselt iga ema südameataki äärele. Oma olemusliku võru-setu väega paistis loomulikult eredalt silma ka Merca, näidendi autor ja näitleja ühes isikus.

Lehm laval

Põhimõtteliselt oli tegu toredate pildikestega, aga tuleb tunnistada, et lavastuslik tervik jäi «Kolhoosi» puhul pisut nõrgaks, kuigi kohati esines stseenide vahel päris nutikaid sildu. Kavalehel on küll märgitud, et punase niidina jookseb lavastusest läbi lehm Koidula, kellel olla täita tähtis roll.

Tõsi, laval figureerib lehm, kellest on raske mööda vaadata ja kelle ammumist ka võimendus pidevalt meelde tuletab, aga udarakandja sügavam olemus jääb küll lõpuni veidi tabamatuks.

Kui nüüd veel natuke olmeprobleemide üle vinguda, siis võiks Hansahoovi omanik Jaak Kurg tulevaste tükkide tarbeks pingiread kuidagi tõusvas joones projekteerida – kaoks ära efekt, kus ühes tiivas istunud inimesed võivad vastastiivas toimuvat vaid helide abil ette kujutada.

Igal juhul pakub «Kolhoos» nostalgiat – sõltuvalt vanusest kas otseses või kaudses mõttes. Ning paneb masu tingimustes kahtlemata mõtlema, kas kollektiivne ühismajandamine ei võiks mitte olla üks ellujäämise vorme. Kas või ellusuhtumise mõttes.

UUSLAVASTUS
«Kolhoos»

Autor: Merle Jääger
Lavastaja: Tarmo Tagamets
Kunstnik: Triinu Pungits
Osades: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Merle Jääger, Inga Allik, Mait Trink, Meelis Hansing, Martin Liira, Irina Võsaste

Esietendus 16. juulil Tartu
Hansahoovis