Valentin Kuik kirjutab filme, vahel jõuab mõni ekraanile ka

Lihtsam on niiti läbi nõelasilma ajada, kui Eestis filmi teha. Valentin Kuik kostüümilaos, mis inspireeris teda kirjutama «Stiilipidu». Kostüümilao üks omanikke on tema oma naine. Foto: Toomas Huik

Kirjanik, filmilavastaja ja -stsenarist Valentin Kuik sai hakkama sellega, et pani kokku filmikäsikirjade kogumiku. Tulemus tekitab mõtteid. Või nagu ütleb Kuik ise: lugege ja otsustage, kas eesti filmi hädade põhjus algab alati stsenaristikast.

Valentin Kuik, kas filmistsenaristina on Eestis hea elada?

Mis tähendab hea? See osa kirjandusest ja filmikunstist, mida ma hindan, on alati nõrgema poolt. Nõrgem on enamasti ka vaesem. Kes hoiab vaesema poole, see rikkaks ei saa. Nii palju stsenaristi heast elust.

Pidasin küsimusega silmas rohkem seda, kas on hea olla filmistsenarist, kui siinsest stsenaristikast on tekkinud või loodud pilt kui millestki mannetust -– eesti filmi nõrkuse peamisest põhjusest.

Noh, eks ma sellepärast raamatu kokku paningi, et endalt tuli kõrvale juhtida. (Muheleb.) Eesti Keele Sihtasutus andis selle välja, nüüd on kõigil võimalik veenduda, kas minu stsenaristika on halb või ei ole. Ons siis?

Minu meelest ei ole. Pigem on küsimus selles, miks on stsenaarium hea ja film kehv või miks on kõik teravad nurgad filmis maha lihvitud. Võtame kas või «Keskea rõõmud» - terava psühholoogilise suhtedraama asemel on kergem jant.

«Keskea rõõmud» sai kirjutatud 1986. aastal, tõmbleva tsensuuri ajal. Mulle tundus siis ja tundub ka praegu, et sain pihta, kui haiges ühiskonnas me elame ja mida see inimestele tähendab.

Moskvas kotiti stsenaariumi poolteist aastat. Et lugu filmiks saaks, tuli Venemaalt võtta kaasstsenarist. Allkirja filmi käikulaskmise loale sai Enn Rekkor (toonane Tallinnfilmi direktor –- toim) kõrgelt Moskva kinokomitee ametnikult Viru hotelli 21. korruse restoranis. See oli tol ajal Nõukogude inimese jaoks peaaegu et välismaa ja viina võeti kah kõvasti.

«Keskea rõõmude» puhul on viidatud raskele haigusele, mis olevat sundinud teid lavastamisest loobuma ja režiid Lembit Ulfsakile loovutama.

Ma ei olnud raskesti haige, mul ei jätkunud enam jõudu. Mul oli sel ajal üsna kehv stressitaluvus, kustusin lihtsalt ära. Tähtajad olid kaelas, talv sai läbi (stsenaariumis toimub filmi tegevus talvel – toim), andsingi režžii Lembit Ulfsakile üle. Mina kirjutasin käigupealt stsenaariumi ümber, Lembit filmis. Film sai kergem ja lõbusam, Ulfsakile loomuomasem.

Edasi, «Stiilipidu». Esimene asi, mis silma hakkab –- teksti tugevalt ühiskonnakriitilisest alatoonist on filmis vaid nõrk järelkaja.

«Stiilipeo» puhul palusin ma oma nime tiitritest kõrvaldada. Ma ei kirjutanud viie lõpuga lugu, kus kurjus saab karistatud ja headus seksuaalselt rahuldatud. Ei teagi täpselt, kes mu stsenaariumi lõpuks ümber kirjutas.

Kaasautori, Londonis elava sümpaatse neegritari Mo Blackwoodiga olen ma koos ainult tassi musta kohvi joonud. Ta olevat alul olnud stsenaariumi ekspert. Ekspert, kes muutub üleöö hästi tasustatud kaasautoriks, on umbes sama nagu arst, kes pärast patsiendi surma saab tema varanduse pärijaks.

Seda, et olen koos Mo Blackwoodiga stsenaariumi kirjutanud, lugesin ma, muide, Postimehest.

Asi on otsaga kohtus?

Jah. (Paus.) Vaadake, kui Eestis hakatakse stsenaariume kirjutama Londonist, Brüsselist või mujalt saadud näpunäidete järgi, ei ole need enam eesti filmid. Ma ei tea, kuidas on muudes valdkondades, aga stsenaristikas on nii, et lolli mõtet ei ole võimalik targasti sõnastada.

Filmistsenaristika, öeldakse, olla kompromisside kunst?

Ma ei ole eriti kompromissialdis inimene. Olen neid valmis tegema küll, aga pean mõistma, miks nad kunstiliselt vajalikud on. Psühholoogilisest draamast ei saa teha «leebet meelelahutust», nagu Peeter Urbla püüdis.

Kuuest stsenaariumist, mis selles kogumikus, on filmiks saanud kaks. Ülejäänud?

«Ja sinu kätes on põrgutuli», mille ma ise pidin lavastama, sai Hubert Balsi fondi toetuse, kuid Eestis ei õnnestunud piisavalt raha leida. See on «Põrgupõhja uue Vanapagana» tänapäevane versioon. Ma ei ole üldse kindel, et tänapäeva Kaval-Antsud seda filmi näha tahaksid.

Stsenaarium «Rüütlite aeg» tuli EUREKA Audiovisuel-konkursil viie parema hulka, sinnapaika see jäigi. Mõned stseenid «Jälgedest kuu valgustamata poolel» on üle kandunud filmi «Kõrini» (Kuik on selle üks stsenariste - toim), mida Peeter Simm praegu lõpetab.

Miks pole neist filme vändatud, teie hinnangul?

Raske öelda. Küsige seda Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdilt, mina ei ole oma stsenaariumide erapooletu hindaja. Praegu hinnatakse ju kõike raha, edetabelite, vaatajate peade arvu järgi Ma ei tea, kes need pead stsenaariumi põhjal kokku loeb. Tegemata filmid ei tee kassat.

Ja see võiks olla üks põhjusi, miks Eestis üha harvemini häid filme sünnib?

Võõra rahaga o m a kultuuri ei tee. Ma mõistan, et globaliseeruvas maailmas on üha raskem oma nägu säilitada. Sellepärast ei ole mul ka erilist usku meie filmikunsti tulevikku. Kui me ei tea, kelle soovil hakkame stsenaariume selliseks väänama, et nad igale turule sobiksid, siis võtab võimust andetu keskpärasus.

Kõige kurvem on see, kui stsenarist peab leivatüki pärast kauplema oma väärikusega. Ilma väärikuseta ei ole mingit kunsti. On labane meelelahutus.

Ise tegite viimase filmi «Lurjus» aastal 1999. Üldiselt eelistaksite enda lugude lavastajana näha iseennast?

Kellele ei meeldiks oma stsenaariume ise filmiks vändata Olen püüdnud ennast kirjutades vormis hoida. Arvan, et protsessist väljas ma veel ei ole.

Lootus surevat viimasena?

Mis lootus (Lööb käega.) Kas teate mõnda inimest, kelle emakeel on ladina keel? Ei tea Mina kah ei tea Nii palju keelest ja rahvuskultuurist pikemas perspektiivis.

Aga mis puutub tänasesse päeva... Äkki mõni produtsent loeb mu raamatut ja leiab, et siin on ainest küllaga. Neli lugu on ju veel tegemata.

Miks on kaante vahel just sellised lood?

(Elavneb märgatavalt.) Raamat on nii kokku pandud, et ajalises järjestuses ulatub tegevus 1949. aastast tänapäevani – see on siis ligi 50 aastat meie elu läbi erinevate tegelaste. Algab 9-aastase poisikese ja lõpeb tänase Põrgupõhja Jürka looga. Usun, et mingi pildi Eesti elust peaks lugeja saama küll.

Kas peale «Stiilipeo» on veel mõni film, mida on olnud tagantjärele raske vaadata?

Kõiki on kuidagi imelik vaadata. Paremal juhul mitte raske, aga ütleme, imelik. Loodan väga, et film, mida Peeter Simm praegu Saksamaal lõpetab, tuleb hea.

«Kõrini»?

Jah.

See on koostöö sakslastega, mängus on suured rahad. «Stiilipeo» taustal, kui palju erineb «Kõrini» stsenaariumi lõplik variant sellest, mis oli?

Üsna palju. Esmalt kirjutasin mina kolm varianti. Siis kirjutas Simm oma versioonid. Lugesime, tülitsesime, leppisime. Sakslased tegid oma parandused. Istusime Simmi maakodus, silm silma, hammas hamba vastu. Lõpuks jõudsime lahenduseni, mis kõiki pooli rahuldas. Kokku kestis see ligi kolm aastat – pikk ja üsna vaevarikas protsess.

Mis praegu käsil on?

Mul ei ole kombeks teoksil olevatest asjadest rääkida. Ütleme nii, et ma ei tee midagi. (Paus.) Noh, midagi ma ikka teen. Iga päev, natuke.

KAST

Valentin Kuik (62)

Režžissöörina: 6 mängufilmi («Teaduse ohver» –1981, «Lurich» –1983, «Keskea rõõmud» –1986, «Perekonnapildid» –1989, «Armastuse lahinguväljad» –1992, «Lurjus» –1999) ja 16 dokumentaalfilmi.

Stsenaristina: 10 mängufilmi, sh «Reigi õpetaja», «Doktor Stockmann» ja «Kõrini».

1997 Eesti parim filmidramaturg, Suure Vankri preemia telefilmi «Kallima naeratus» eest.

Kirjanikuna: novellikogu «Geiša» (1998) ja romaan «Poegade mäss» (1997, romaanivõistluse I auhind).