Kahtlemata on tore, et lõpuks ometi on maailmakuulsa bulgaaria-prantsuse semiootiku, kirjandusteadlase, psühhoanalüütiku ja kirjaniku vähemalt üks teos ka eesti keeles ilmunud. Sellega saab Avatud Eesti Raamat juurde kolmanda naissoost mõtleja, keda on jäädvustamise vääriliseks peetud (Simone de Beauvoir´ ja Susan Sonntagi kõrval).
Ja on tuline kahju, et taas ei ole jätkunud jõudu raamatut kas või mingi saatesõnaga varustada. Peab märkima, et eriti prantslastel ei ole selles sarjas vedanud saatesõnata ilmusid (kommentaaridest ma ei räägigi) nii Baudrillard kui ka Bachelard. Kuid kui nende puhul võib veel kuidagi hakkama saada, siis «Jälestuse jõud» vajaks kindlasti mingitki sissejuhatust Kristevasse.
Küsimus ei ole siinkohal tõlkes see on üsna sujuv, ilma suuremate apsudeta (trükivigu on küll, eriti keerulisemates sõnades). Küsimus on Kristeva keeles endas see on kohati üsna spetsiifiline ja tavatähendusi nihestav. Sellise keele saamine on otseses seoses tema kui isiksuse arenguga.
Keele saamine
Sündinud 1941. a Bulgaarias, tuli Kristeva 1965. aastal Prantsusmaale doktorantuuri ja sai 1969. a prantsuse strukturalismi eesliinil asuva Tel Quel´i rühmituse täieõiguslikuks ja aktiivseks osaliseks.
Eelkõige tänu oma silmapaistvale vaimuannetele, kuid kahtlemata oli oma osa ka tema tutvuses slaavlaste uurimustega (sh Praha koolkond, Bahtin, Tartu-Moskva koolkond), mis keelebarjääri tõttu olid teistele kättesaamatud.
Kui esimestes raamatutes ei ole tema omapärane stiil veel välja kujunenud ja need pakuvad huvi vast kitsamale ringile, siis tõeline läbimurre on «Poeetilise keele revolutsioon» (1974), kus ilmub esimest korda ka eristus semiootika/sümboolika.
Lähem tutvus psühhoanalüüsiga (mida Kristeva aastast 1979 praktiseerib) kajastub tema järgnevates tekstides, mille hulka kuulub ka käesolev teos. Nüüd huvitab teda eelkõige subjekt kui tähenduste tootja, armastuse (mis on eriti subjektiivne) keel, naise olemus.
Teoreetik ja kirjanik
1980ndate lõpus hakkab ta, järgides nii prantsuse traditsioone kui ka enda teoreetilisi postulaate, kirjutama proosat.
Juba aastal 1967 väitis ta artiklis «Semiootika ekspansioon», kus arutles semiootika tuleviku üle, et semiootika roll «väljub kaugele lihtsa kirjelduse raamest ja tema staatus muudab teaduse kui niisuguse staatust: ühiskond hakkab üha selgemini mõistma, et teaduslik diskursus ei samastu sümbolisatsiooniga, et ta ei ole mitte peegeldav, vaid loov praktika tüüp. [...] just seetõttu, et semiootik lakkab olemast ainult lingvist ja matemaatik, saab ta kirjanikuks».
Temalt on ilmunud romaan «Samuraid» (1990) ja mitu intellektuaalset detektiivromaani («Vana mees ja hundid», «Kired», «Mõrv Bütsantsis»). Kristeva on intervjuus öelnud, et hakkas detektiivromaane kirjutama pärast 1989. aastat, kui tema isa mõrvati Bulgaaria haiglas.
Võõras iseendale
Need on paljuski autobiograafilised nii tegutseb seal prantslasest ajakirjanik Stephanie, keda Kristeva nimetab oma alter egoks ning kujutatakse autori ja tema lähedaste elu sündmusi.
Kristeva kui teoreetik ja Kristeva kui kirjanik täiendavad teineteist ja see on iseloomulik sellele koolkonnale, kuhu ta kuulub. Ja eks ole ju paljude konservatiivsema meelelaadiga inimeste jaoks kogu prantslaste kirjutatav teooria mitte teadus, vaid puhas esseistika ja lobisemine.
Elanud enamiku oma elust kodumaast eemal (põhiliselt Prantsusmaal, kuid alates aastast 1974 ka Columbia Ülikooli külalisprofessor, kus ta koos Umberto Eco ja Tzvetan Todoroviga juhatab kirjandussemiootika õppetooli), teab Kristeva, mis tunne on olla võõras. Ta on kirjutanud sellest mitmeid artikleid ja puudutanud seda teemat enamikus oma raamatutes.
Teoreetilistes kirjutistes on talle omane kummastamine, ühelt poolt strukturalistlik «mäng märkidega», teiselt poolt «psühhoanalüütiline mäng» märkide vastu, semiootika/sümboolika põimimine. Kristeva ise nimetab oma tegevust sünteesiks, talle meeldib segada erinevaid asju, meeldib vaadata asju liikumises, protsessis.
Semiootika/sümboolika, abjekt ja intertekstuaalsus just need mõisted kannavad Kristeva firmamärki. Ja vähemalt kaks neist on ka selles raamatus esindatud. Kui abjekti kohta saame palju teada, siis semiootilise/sümboolse suhe vajaks seletust.
Semiootika ja abjekt
Kasutades prantsuse keele võimalusi, viib Kristeva sisse eristuse artikliga kui tavatähenduses on need sõnad naissoost, siis Kristeval meessoost. Nii uuendatakse mõistet ka tähistaja tasandil. See «semiootika» on kõik keele-eelne, eriline algühtsuse (emaga, kes seostub ürgse autoriteediga, mis eelneb Pärisnimele) seisund, kehalisus, kus tähistavus on heterogeenne.
Sellesse seisundisse tungib sisse sümboolne, mis saab alguse erinevuse tajumisega. Mängu tuleb isa, keel, seadus (ilmselge on seos Lacani sümboolse korraga, samas kui semiootika seostub peeglieelse faasiga). Samuti on semiootilise/sümboolse eristus seotud Kristeva mõistepaariga genotekst/fenotekst.
Ise ta ei ole just vaimustuses oma terminite (see puudutab eriti «intertekstuaalsust» ja «abjekti») laiatarbekaubaks muutumisest, väites, et nende sisu moonutatakse.
Kristeva raamatutest on just «Jälestuse jõudu» kõige rohkem tõlgitud. Kindlasti võib vaielda pealkirja eestikeelse variandi üle. Kahjuks on sõnal «jälestus» eesti keeles väga tugev jälkuse, vastikuse jms kehalised konnotatsioonid, sõna horreur «vaimne» pool jääb varju.
Aga ühest vastet siin ei ole
ja kuna tegemist on ikka abjektsiooniga, siis on valitud see kõige tugevam tunne.
Eristuvad kuus peatükki: «Lähenemine abjektsioonile», kus abjekti mõistet seletatakse peamiselt fenomenoloogilisest vaatepunktist, koos erinevate abjektitüüpide näidetega tuntud kirjanikelt (Dostojevski, Joyce, Artaud, Proust, Borges).
Järgneb psühhoanalüütiline ekskurss («Mida karta» Freud ja Lacan kristevalikus kastmes), seejärel antropoloogilis-psühhoanalüütiline-semioloogiline «Räpasest roojaseks», kus muu hulgas vaadeldakse Oidipuse lugu kui abjektsiooni müütilist versiooni.
Kaht järgmist peatükki «Jälkuse semiootika Piiblis» ja «... qui tollis peccata mundi» ühendab religioosne temaatika (Kristeva on ka selles vallas kogenud, õppis kloostrikoolis ja kasvas üles tugeva kreeka-katoliku kiriku mõju all, kuigi ei pea ennast usklikuks) ja need on kindlasti vägagi huvitav lugemine igale teoloogile, aga täiesti hoomatav ka tavainimesele. Ning lõpuks hiilgav ja kirglik Céline´i käsitlus.
Kristeva stiilis seguneb naiselik nõtkus ja intuitiivsus meheliku otsusekindluse ja julgusega. Ei ole imestada, et feministide jaoks on Kristeva üks ikoonidest, kuigi ta ise ennast feministina ei määratle.
Abjekt Kristeva
Abjekt on see, mida subjekt ei taha endale tunnistada, mille ta asetab endast väljapoole, mis hirmutab, mida jälestatakse. Ja mis samal ajal on ligitõmbav ja paeluv. Abjekt on seotud naiseks olemisega, emakehaga. «Abjekt ja abjektsioon on siin mu kaitsebarjäärid. Kultuuri alged minus,» väidab Kristeva.
Kindlasti võib selle raamatu lugejate seas leiduda inimesi, kelles kristevalik lähenemine kutsub esile tülgastuse, abjektsiooni ja kes niimoodi kaitsevad end võõra ja hirmutava pealetungi eest.
Lugeja võib tunda nii naudingut tõeliselt teravmeelsetest tähelepanekutest ja peadpööritavatest üldistustest kui ka frustratsiooni abjektilise sõnavara küllusest.
Kirjeldades naise nimega mehe (sest mees ei saa kunagi olla abjekt, see tähendaks kastratsiooni tunnistamist) Céline´i võitlust abjektsiooniga, asetub Kristeva ise justkui mehe positsioonile, sest tema loogikat järgides ei ole naisel võimalik abjektsioonile vastu hakata. Ja nii astubki kirjutav Kristeva vastu abjekt Kristevale, pakkudes meile naudingut tekstist. Iseasi, kas ja kuivõrd me oleme valmis seda vastu võtma.
Raamat
Julia Kristeva
«Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist»
tlk Heete Sahkai
Tänapäev 2006