Üha enam rootslasi elab külastusabielu

Alates 1980. aastatest ilmus rootsi keelde uus mõiste «särbo», eesti keeles külastusabielu. Mitte vähetähtsaks põhjuseks pole selle juures majanduslik aspekt, sest kokku kolides kaotasid nad sotsiaalse abiraha. Uppsala ülikooli sotsioloogia professor Jan Trost kirjutab raamatus Lahuselu, et tema hinnangul jäävad külastusabielud püsima. Kui ta üheksa aastat tagasi tegi vastava uuringu, ei saanud osa küsitletust hästi aru, mida külastusabielu üldse tähendab. Viis aastat hiljem 1998. aastal teadsid kõik selle kooselu vormi tähendust. Et lahus elavate paaride arv on rohkem kui kahekordistunud, ei pane professorit imestama. Vastupidi, põhjust tuleb otsida ühiskonna arengu suundadest viimase 30-35 aasta kestel. Mõiste külastusabielu on lähedalt seotud vabaabieluga, mille tekkimine langeb 1960-ndatesse aastatesse. Professor märgib, et enne seda olid neli koostisosa - pulm, ühte kolimine, seksuaalne vahekord ja lapse sünd endastmõistetavad asjad. Kuid debatt rasestusvastaste vahendite kasutamisest ja sugudevahelisest rollist ning kiriku ründamine tegid küsitavaks abielu kooselu vormina. Alates 1966. aastast vähenes abiellujate arv kiiresti ja rootslased hakkasid elama vabaabielu. Eelmainitud neli komponenti olid minetanud oma tähtsuse ja tasapisi hakkasid paarid elama külastusabielu.. Huvitav on märkida, et termin külastusabielu eksisteerib ainult Rootsis, Norras ja Hollandis, kuigi ka teistes maades võib kokku puutuda selle kooselu vormiga.

Milline on tüüpiline lahuselav paar?

Raske öelda, sest see grupp on väga heterogeenne. Lahus elavaid paare võib leida kõikides vanustes, nii linnades kui maal. Jan Trost teab paari, kes elab teineteisest 100 meetri kaugusel, nad kohtuvad iga päev ja söövad koos õhtust. Mees veedab naise juures paar tundi ja läheb seejärel oma koju. Üks teine paar kohtub neli kuud aastas, kuna üks partner elab Kanadas ja teine Skandinaavias. Jan Trost nimetab paar tavalist põhjust, miks paarid elavad omaette. Üheks kaaluvaks põhjuseks on vastutus ja hoolitsus teiste eest. Ühel partneril on võib-olla lapsed , kelle eest ta peab hoolitsema või siis vanad vanemad, kes elavad kodus. Teiseks põhjuseks võivad olla töö ja õpingud. Paljud on sunnitud lahus elama nii kaua kuni on leitud uus töökoht või kuni õpingud on läbi. Osa lahus elavatest paaridest kavatseb tasapisi hakata elama ühe katuse all, teised kavatsevad elada edasi omaette ja kolmandad ütlevad et nad kolivad kokku alles pensionieas. Kuid Trost on kohanud ka pensionäre, kes ei taha koos elada, kuna nad ei raatsi loobuda oma harjumustest ja lahkuda oma kodust, millega on seotud paljud armsad mälestused ja asjad. Paljude jaoks on väga tähtis säilitada oma iseseisvust, paljud paarid külastusabielus on saanud varem nii-öelda kõrvetada. Viimases grupi on palju naisi, kelle arvates eelmises kooselus lasus nende õlul liiga palju majapidamistöid või siis oli nende kooselu liiga hall ja igav. Teatud inimeste jaoks on aga külastusabielu ainus võimalus vahekorda päästa. Nad loobuvad vabaabielust ja hakkavad elama eraldi või siis on abielus kuid elavad omaette. Eraldi elamise põhjuseks võib olla ka majanduslik aspekt. Üksikinimene, kui ta hakkab oma partneriga koos elama, võib kaotada ühe osa sotsiaaltoetustest. Viimase määramisel arvestatakse ka partneri sissetulekut ja nagu abielus partnerite puhul, on nüüd vabaabielupaaril teatud kohustus oma partnerit ülal pidada. Korteriabi raha puhul võetakse arvesse mõlema sissetulekut, kui uus isik kolib sisse, võib teine kaotada abiraha. Professor Jan Trost rõhutab, et enamus paaridest soovib ikkagi koos elada ja nii jääb see ka tulevikus, sellele vaatamata, et külastusabielude arv kasvab. Rootsis elab koos 2,1 miljonit paari, neist iga neljas paar elab vabaabielu ja 75 protsenti on abielus. Mare Rebas, Raadio Rootsi