Raimond Valgre muinasjutt elab muusikas

Ainuüksi Raimond Valgre nime mainimine meenutab meile, millise olulise siinse kultuuriareaali fenomeniga on tegemist. Rääkimata tema tuntumatest lauludest, mille lühimgi viisikatke vallandab eestikeelsetes inimestes laviinide kaupa äratundmist ja mälestusi.

Kummalise kokkusattumusena on värskelt ilmunud nii raamat kui ka plaat, millel nimeks «Muinaslugu muusikas». Nende ainus omavaheline seos on Raimond Valgre laulud. Otsene põhjus või ettekääne, miks nad just nüüd pidid ilmuma, näib puuduvat. Alles järgmise aasta sügisel tähistatakse laulumeistri 90. sünniaastapäeva.

Sõnum Valgre olulisusest on söövitatud alateadvusse. Tema tähenduslikkus on aksioom.

Muinasjutuline plaadimüük

Peaaegu kõik, millel küljes tema nimi, leiab tähelepanu ja muutub tarbimisobjektiks. Legendi mõju on nii silmipimestavalt suur, et mõnikord summutab see terve mõistuse hääle ning kannustab tarbima kaubaks tehtud Valgret ka siis, kui asi pole seda tegelikult väärt.

Teisalt on aga piisavalt palju meenutada Valgre laulude tõlgendusi ja auosutusi, milles otsekui hing sees ning mis just nagu elavad. Vaevalt neid sellistena sündinuks, kui muusikud sarnaselt kuulajatega ei väljendaks nende kaudu oma usku ammu loodud lauludes peituvatesse saladustesse ja sügavusse.

Mullu kõige enam tähelepanu pälvinud Valgre muusikaga seonduv sündmus oli kahtlemata heliplaat, mille salvestas belgia ajaviitemuusika kuulsus, kitarrist Francis Goya. Tema valis oma lähenemisnurga, mis vastas tema kogemusele ja tunnetusele. Plaati on praeguseks Eestis müüdud üle 12 000 eksemplari ja peatselt antakse see välja ka Soomes.

Milline on Valgre-legendi jõud Eestis, näitab aastate taha jääv juhtum, kui ansambel Karavan 1990ndate keskpaigas salvestas ETVs muulastele keeleõppeks mõeldud saatesarjale rea Raimond Valgre laule ja andis nendest välja plaadi. Möödaminnes salvestatud lauludest sai müügihitt. Kui seejärel ilmus Karavani enda tehtud lauludega plaat, ei pööratud sellele pea mingit tähelepanu.

Ansambli Karavan mänedzher Toivo Lend kinnitab, et omal ajal, kui CD oli kassetiga võrreldes veel praktiliselt luksuskaup, osteti plaati enam kui 4000 eksemplari, pluss suur hulk kassette. Jätkuvalt müüb ta aastas mõnisada Karavani plaati Valgre lauludega.

Muinaslugu - raamat

«Muinaslugu muusikas. Raimond Valgre laule» on ajastuhõnguliselt kitshkujundusega kõvakaaneline raamat, kus trükitud 61 Valgre laulu tekstid ja meloodianoodid koos akordimärkidega. Väljaandjafirma Prima Vista esindaja Jüri Nemliheri kinnitusel on see kogu teada olev Valgre laululooming.

Rõhuasetust näitab seegi, et ilma ühegi selgituseta algab 168-leheküljeline raamat laulust «Aasta uus». Laululoojat tutvustav eesti- ja ingliskeelne tekst asub alles raamatu lõpus. Seal on ka paarkümmend lehekülge koopiaid Valgre enda käega tehtud koomiksilaadsetest kritseldustest, mis valmisid sõjapäevil ja olid adresseeritud tollasele kiindumusele Niina Vassiljevale. See on tema elulugu piltides, või vähemalt osa sellest, läbi raskusi trotsiva naeru, ingliskeelsete selgitustega.

Kuigi Jüri Nemliher ei soostunud avaldama raamatu tiraazhi, on see tema sõnul oluliselt suurem keskmistest raamatutiraazhidest Eestis ja «piisavalt suur, et täita eesti rahva vajadust niisuguse raamatu järele». Poodides on trükise keskmine orienteeruv hind 150 krooni.

Muinaslugu - plaat

Teine muinaslugu on kitarrist Tiit Pauluse plaat «Muinas-lugu muusikas», mille andis välja Elwood Muusik. Firma omaniku Paul Pihlaku sõnul ei kavanda ta plaadile erilist reklaamikampaaniat ning tiraazhki on suhteliselt tagasihoidlik - 1000 eksemplari.

Ettevõtmise eelarve on minimaalne. Kuna plaadi tegemist toetas Kultuurkapital ja oli teisigi toetajaid, siis ei riski Paul Pihlak enda sõnul suurt millegagi, kuid kinnitab, et ta oleks selle endale meeldiva plaadi välja andnud nii või teisiti. Ta kiidab küll Tiit Pauluse kitarrimängu ja tema Valgre-tõlgendusi, kuid ütleb ometi, et ta ei usu, et massid võiksid nii loomingulise lähenemisnurgaga muusikale tormi joosta.

Tiit Paulus väidab plaadi ümbrisetekstis, et mõtte salvestada Raimond Valgre viise, pani talle pähe Anne Erm. Kitarristi grupp esitas neid palasid mullusel Jõulujazzil ja samaaegselt ka salvestas need Eesti Raadio stuudios.

Kuigi meloodiad on pärit samast allikast ja soleeriv pillgi on samamoodi kitarr, erineb Tiit Pauluse esitatud Valgre oluliselt nendest tõlgendustest, mille tegi Francis Goya. Paulus läheneb Valgrele jazzi poolelt, improvisatsiooni ja lennuka variatsiooniga, sellal kui Goya tasandas laulumeistri viisid ühtlaseks taustamuusikaks. Kumbki pole päriselt see, millisena paljud eestlased on harjunud kuulma Valgre laule.

Ometi on meie oma kitarristi plaat otsingulisem ja küllap pakub muusikahuvilisele inimesele veidi rohkem üllatusi. Terav kõrv võib siin ja seal tabada näiteks viiteid hispaanialikule flamenko-uljusele, millega Valgrel omal ajal pistmist polnud; on ka gospel-õõtset ja musette’i lüürilisust.

Kaheksast loost üks on Saaremaalt pärit rahvaviis «Viire takka», millel seos Valgrega puudub. «Viljandi paadimeest» svingib muigvel moega lauldes Riho Sibul, «Muinaslugu muusikas» jutustab ballaadlik-igatsevalt Hedvig Hanson.

«Saaremaa valsi» algusminuti mängib Tiit Paulus üksi akustilisel kitarril, teeb seda moel, mis tõestab veenvalt, et ta pole kusagilt roostes - sõrmed liiguvad nõtkelt ja kujutlusvõime tantsiskleb lendlevalt. Osalejate seas on veel pianist Tõnu Naissoo, soomlane Heikki Jäntti suupillil, bassist Taavo Remmel, Mare Väljataga kvintett jt.

Tiit Pauluse plaadile on trükitud tsitaat Valter Ojakääru raamatust «Raimond Valgre».

Ojakäär kirjutab: «Raimond Valgre on eestlastele nii eriline, lähedane ja paljuütlev kuju, et ta on rohkem mingi kaunis mälestus kui konkreetne isik, helilooja. Ta elab oma lauludes, tema viise teatakse peast ja igaüks on loonud endale oma kujutluse legendist, milles on osake romantilisest, kergesti armuvast ja kergesti pettuvast inimesest, osake andekast, tervenisti muusikale pühendunud heliloojast, osake meie kõigi kaotatud paradiisist, meie kõigi unistustest ja lootustest, õnnest ja õnnetusest.»

Niisugune kirjeldus hõlmab peaaegu kõike, mis inimlik. Ka see on üks põhjus, miks eestlastele tundub, et see lauludes väljendunud tundmus peaks olema jagatav ka muu maailmaga.

Muinaslugu jätkub. Küllap kuuleme varsti sedagi, kuidas Eurovisiooni lauluvõistlusel Annely Peebo ja Marko Matvere kümnetele miljonitele televaatajatele laulavad: «I hear a little story in the music…» - meie Valgret.