Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Kultuur

Võlumäel olemise palavik

Seda, et Eesti teatris on võimalik veel vaatajat katarsiseni viia, ja lisaks kõigele muule intellektuaalseks teatriks liigitatava tükiga, tõestab Jaanus Rohumaa oma «Võlumäe» lavastusega Linnateatri Taevalaval.

Kõivu «Võlumäe» dramatiseering lülitub sama loomulikkusega füüsikust ja filosoofist kirjaniku loomingusse nagu tema proosa keskmeks arvatud Studia memoriae sari, koos Hando Runneliga kirjutatud esiknäidend «Küüni täitmine», Vaino Vahinguga kahasse kirjutatud romaan «Endspiel. Laskumine orgu» või Kõivu enda näidendid «Peiarite õhtunäitus», «Kui me Moonsundi Vasseliga...» ja kas või koos Piret Kuusega 2000. aasta Akadeemias avaldatud artikkel «Mis on aeg?».

Magistrist doktoriks

Manni dramatiseeringu lõpetab Kõiv Hans Castorpi suu läbi sellesama küsimusega, millega ta pealkirjastab oma essee. Castorp jääb koos vaatajatega korraks mõtteisse - näib, nagu oleks vastus juba käes («see üldsusele kuuluv jumalik seade Aeg!») -, aga olemine saab enne otsa ja pimedus võtab maad.

Kõiv küsib aja ja inimolu järele läbi Thomas Manni. See küsimus on nii palavikuliselt intensiivne, aistiline ja nägelik, suunatud üheainsa, olemisele tähendust andva põhimõtte - banaalselt väljendudes, elu mõtte - otsingule, et allutab sellele tungile kõik teatriteksti konstruktid ja väljendusvahendid (lavaruumi, karakterid, repliigid, plastika, liikumise, muusikalise kujunduse, valgustuse jm).

Siit edasi peakski tegelikult rääkima Jaanus Rohumaast, M-klubist meelde jäänud magister Rohumaast, kes küll pärast «Võlumäge» võiks pälvida doktori tiitli - nii adekvaatselt on ta Kõivu intentsiooni tabanud, tema esitatud väljakutse vapustava tulemuseni viinud.

Rohumaa lavastajakäekirjas ühinevad õnnelikul kombel improvisatsioon, vaimukas mänglev detail sihiteadliku sügavusetaotlusega. Erinevatest osadest püütakse sünteesida sümbol, mis aga pole mõeldud vaatajat ahistama, alla suruma, vaid teda hoopis ülendama.

Neljatunnine oopus

Rohumaa intellektuaalsust saadab tugev emotsioon, väljendusrikkus. See pole kuiv ajude ragistamine, vaid piirolus avalduva eksistentsiaalse äratundmise kujutis.

Kõik selles neljatunnises oopuses on alates avarepliigist kuni lõpurepliigile järgneva tiine vaikuseni - the rest is silence! - rakendatud meie «uinunud teadvuse», harjumuslikus argisuses nüristatud mina äratamiseks.

Selle n-ö keskmise inimese metafooriks on insener Hans Castorp (Indrek Sammul), «elu murelaps», kes kõigest väest püüab leida teed armastuse juurde, teiste ja iseenda mõistmiseni. Ta satub Võlumäele juhuslikult - tuleb külla sanatooriumi! - kuid nakatub sama saatuslikult, nagu tema tädipoeg, tuberkuloosi.

Ent lisaks sellele füüsilisele nakatumisele nakatub Castorp olemise küsimusest. Ja mida sügavamale ta selles jõuab, seda tervemaks ta saab. Tervenemine vaimu läbi - see on Manni, Kõivu, aga ka Rohumaa sõnum.

Võlumägi, mis peaks võimaldama rahu, äraolekut, ajast väljalõigatust, osutub tegelikult samasuguseks elu ja surma näitelavaks, nagu see meid kõiki ümbritseb. Võlumägi lihtsalt võimendab seda, et «surm on elu püha eeltingimus».

Surma eest pole pääsu isegi Võlumäel. Ent see triviaalsus omandab hoopis teise mõõtme, kui see seotakse Karl Jaspersi sõnul «apelleeriva küsimuste esitamisega», «mille kaudu inimene püüab tänapäeval jõuda taas iseendani».

Vältimaks libastumist tühisesse subjektiivsusse peab see teadmine saama «teelolija jaoks /---/ väljenduseks, mille kaudu too säilitab oma suuna, vahendiks ülevate hetkede alalhoidmisel, et neid oma elus teoks teha» (K. Jaspers «Aja vaimne situatsioon», Ilmamaa, 1997, lk 178).

Kõiv-Rohumaa seavad Castorpi silmitsi nii peaarsti Behrensi (Allan Noormets), venelannast patsiendi Clavdia Chauchat’, progressiusku vabamüürlase Ludovico Settembrini (Rain Simmuli), jesuiitide ordu liikme professor Leo Naphta (Kalju Orro) kui ka kohvimagnaadi Mynheer Peeperkorniga (Ago Roo). Igas seesuguses opositsioonipaaris tuuakse esile üks võimalus käsitleda olemise küsimust. Igaüks neist manifesteerib mingit valikut, mis jäetakse lugeja/ vaataja otsustada. Rohumaa siiski ei jäta vaatajat nõutusesse. Altruismile ja humanismile pole alternatiivi. Ainus, mis meile jääb, on armastus. Armastus on ülim kõigest, sest usk viib vastandumistele ja viimasena kustuv lootus kustub koos surijaga.

«Võlumäe» lavastuses hämmastab absoluutne ansamblilisus. Kompositsioonilt oleks see kui sümfoonia. Ja Georg Mahleri V sümfoonia põhiteema sissetulek vaatuste lõpus seob toimuva emotsionaalseks tervikuks.

Inimolu mõte

Näitlejate mäng ei kõnele mitte ainult äärmiselt täpsest rollitunnetusest, vaid ka sellest, et nad otsivad koos Manni, Kõivu ja Rohumaaga inimolu mõtet.

See on kirglik otsing. Nad kõik on haaratud palavikust: küüniline, kuid sügavalt kannatav Behrens, oma kohusesse lämbuv ohvitser Joachim Ziemssen (Andres Raag), igavest armastust otsiv preili Chauchat, humanistist valgustaja Settembrini, usufanaatik Naphta ja joviaalne Peeperkorn.

Raske on koguni üht või teist näitlejat siin esile tõsta. Thomas Manni pikad, lausekeerdudest koormatud repliikides sisalduv mõte jõuab kadudeta kuulajate-vaatajateni. Seda täiendavad pausid, zhestid, Teet Kase seatud liikumine, mis võimendab või tõlgendab dialoogi.

Kogu mängupaik lülitab vaatajad samasse ruumi koos näitlejatega. Kaldpind, millel avaneb kord lõhestav-kirglik armuühe, kord Naphta surmani viiv duell, sümboliseerib mäenõlva. Selle all, nõlva sees avanevad palatid otsekui vangikongid või mungakoopad.

Tõepoolest, kongeniaalsemat lavakujundust (Mae Kivilo) on raske ette kujutada. Kogu trupp väärib sügavat kummardust.

Ja pärast kõike seda, mis koos lavastaja ja näitlejatega läbi käidud, läbi hirmu, tõusvate ja luhtuvate lootuste, läbi absurditeadmise tunned end Sisyphosena, kelle võimuses on vähemalt täita olemise mõttetus täiuseigatsusega. Kui see pole katarsis, siis kas üldse on võimalik hinge ja vaimu puhastumine?

Linnateatri Võlumägi

Thomas Mann / Madis Kõiv «Võlumägi»

Lavastaja Jaanus Rohumaa, koreograaf Teet Kask, kunstnik Mae Kivilo, muusikaline idee Erkki-Sven Tüür.

Esietendus 4. detsembril 2001. Arvustatav etendus 25. aprillil 2002.

Sel hooajal mängitakse «Võlumäge» 17. ja 20. mail.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
E24
Sport
TallinnCity
Naine
XXVI laulu- ja XIX tantsupidu
48h populaarsemad teemad
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäev täna - 19. aprill

Palju õnne!

Neeme Raud

45

Neeme Raud

ajakirjanik

Priit Aimla, 73

humorist

Riho Rannikmaa, 65

judo- ja sumotreener

Ekke Väli, 62

skulptor

Mari Kurismaa, 58

maalikunstnik ja sisearhitekt

Barbi-Jenny Pilvre-Storgard, 51

poliitik

Garmen Tabor, 46

näitleja

Piret Rauk, 44

näitleja

Iris Oja, 37

laulja

Märt Agu, 34

koreograaf

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja tumepoiss37 galeriist
Valuutakursid
USD
0,722 EUR
GBP
1,213 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,11 EUR
RUB
0,02 EUR
=
Kursid seisuga: 17.04.2014