Heinart Puhkim: töötusest, lihtsalt

Mul on olnud õnn õppida endistes mõisahoonetes asunud koolides. Suudan hästi eristada tõelist mõisa interjööri järeletehtust.

Suur oli üllatus, kui juhtusin avatud mõisate programmi raames hiljuti külastama oma praeguse kodukoha lähedal Vääna mõisas asuvat kooli. Avaldasin imestust hästi säilinud mõisaahjude üle.

Selle peale ütles kooli majandusjuhataja proua Õie Havi, et pole need ühti Stackelbergide-aegsed, saksa meistrite tehtud, vaid Tallinnast pärit Andres Rannala töö. Ja et just see meister lõpetab kõrvalsaalis järjekordse kahhelkividest mõisaahju ehitust.

Unikaal­sel, kuldsete kätega 64-aastasel töömehel pole aga ligi viiekümne aasta vältel kogutud teadmisi kellelegi edasi anda. Töö olevat noorte meelest liiga üksluine, aega ja täpsust nõudev.

Olen veendunud, et praeguse suure tööpuuduse ajal peaks keegi kuskil kandma hoolt selle eest, et Rannala-taolistel meistrimeestel oleks suure töökogemuse edasiandmiseks oma sellid ja õpipoisid. Tipptegijatel oleks Eesti mõisahoonete ja Euroopa losside renoveerimisel ees suur ja lai tööpõld!

Töötute ümberõppe käigus pott­seppade algtasemel rühmaviisi koolitamine on ju hea, aga sealt peaks edasi minema individuaalse õpetamiseni. Kuid keegi peaks suutma kokku viia õiged meistrid, sellid ja õpipoisid. Töötuid pottseppi pidi töötukassas arvel olema küll!

Ja Rannala-taolisi töölisaristokraatia esindajaid on kindlasti seppade, tislerite, arvutimeeste, keevitajate, kokkade jne hulgas. Ainult riiklikku tellimust koolitajaks hakkamiseks ja individuaalsete õpilaste otsimiseks ei hakka tipptegijad ju ise taotlema. Selleks on teised ametimehed. Miks ei võiks töötukassa paljukiidetud ja kirutud «individuaalset koolituskaarti» kasutada töötute õpipoiste ja sellide oma ala meistrite juures stažeerimiseks!

Üks uusimaid ja tänapäevasemaid Eesti ametikoolides õpetatavaid erialasid on mehhatroonika ehk lihtsustatult programmjuhtimisega metallitööpinkidel suurtes kogustes ümmarguste, sajandikmillimeetrise täpsusega detailide treimine.

Mehhatroonikuid koolitatakse Eesti kuues ametikoolis. See on tõeline revolutsioon masinaehituses, mis võimaldas tootmise täielikult automatiseerida. Aga ainult seni, kuni neid ümmargusi detaile mingi toodangu valmistamiseks vaja on. Kui neid ei vajata, on oht, et mehhatroonik võib töötuks jääda.

Ja kahjuks ongi sadakond mehhatroonikut töötuks jäänud.

Praegused muutused tööturul eeldaks, et mehhatrooniku ametikoolis omandatud eriala oleks laiem. Tal peaks olema rohkem teadmisi pneumaatikast, hüdraulikast, elektroonikast, elektrist, keevitusest, lukksepatööst jne. Ta peaks suutma iseseisvalt mingi toote valmis teha, vähemalt osalema tootearenduses.

Täpselt nagu paremad külasepad olid üle saja aasta tagasi valmis laiendama oma tegevusampluaad, tootma näiteks maja- ja aidalukke. Neid paremaid külaseppi on kogu Euroopas hakatud nimetama lukkseppadeks.

Austav ametinimetus lukksepp, kes suudab sepatöö ja metallide mehaanilise töötlemise kaudu teha valmis mingi toote, on säilinud tänini. Hea mehhatroonik peaks suutma iseseisvama tootearenguga sepa ja lukksepa arengujoonelt edasi minna. Täienduskoolitus saaks siin ainult toeks olla. Headel aegadel, kui tootmine on stabiilne, piisab kitsast spetsialiseeritud erialast. Majanduslanguse ja üleminekuperioodidel oleks ametikoolides vaja erialasid laiemalt õpetada.

See, kui mehhatroonik tahaks ümber õppida pottsepaks, on hoopis teine teema.

Eesti majanduse alustalas, töötlevas tööstuses on rakkes ligikaudu 130 000 inimest, neist metalli- ja masinatööstuses 30 000 ringis. Paarisaja töötajaga masinatööstusettevõte on Eesti mõistes juba suur tehas.

BLRT Marketexis on ametis üle 500 töötaja, kogu miljardikroonine toodang läheb ekspordiks. Ligikaudu kahemiljonilise aastase tootmismahuga ühe töötaja kohta ollakse oma sektoris väga konkurentsivõimeline. Tööturg on võimaldanud sellesse ettevõttesse koondada praeguste tegijate koorekihi. Ja tööd on rohkem, kui ära jõutakse teha.

Kahjuks ei kajasta Eesti töötute statistika, kui palju, millise eriala ja kvalifikatsiooniga masinatööstuse spetsialiste 100 000 töötu hulgas on. Aga vaja oleks. Meil on säilinud masinatööstuse traditsioonid ja oskusteave. Vaatamata majanduslangusele on märkimisväärselt säilinud tööstustoodangu eksport Põhjamaadesse ja Saksamaale.

Võimalikke investoreid oleks vaja teavitada, et Eestis on praegu vaba veel mitme uue tehase jagu kõrge kvalifikatsiooniga masinatööstusettevõtete töölisi ja insenere.

Ja investoreid ei tarvitse otsida mitte ainult seitsme maa ja mere tagant, vaid ka kodumaiste hulgast, kes paigutavad praegu Eestis teenitud raha näiteks Ukrainasse või Põhja-Aafrikasse. Olen veendunud, et tuhatkond veel mitte kvalifikatsiooni kaotanud masinatööstuse spetsialisti oleks võimalik tööle aidata küll.

Hiljuti ütles ilmselt üks praegusaja Eesti andekamaid insenere, BLRT Grupi tehnikadirektor Valeri Kovalenko: «Ei ole mõtet lasta sel valusal kriisil niisama tühja joosta. Iga kriis on võimalus. Ainult targad leiavad selle võimaluse üles.»

Praegune majanduslangus võimaldaks teha revisjoni tööjõuturul ning täpsemalt prognoosida, millise erialase ettevalmistusega noortega oleks Eesti riik jätkusuutlikum. Koolitusstrateegias tuleks panustada noorte massilisele väljarändele ja teistele riikidele personali suures mahus ettevalmistamisele.

Riiklik koolitustellimus peaks rohkem lähtuma oma riigi vajadustest. Kuigi lõppeval aastal loodi töötukassat moodustades tugev töötute ministeerium, ei ole kuhugi kadunud vajadus veelgi tugevama ühtse tööturupoliitika järele. Enamikus Euroopa riikides on just selline rõhuasetus.

Heinart Puhkim oli viimased 12 aastat BLRT Grupi personalidirektor. Praegu tegutseb ta mentori, tööturukonsultandi ja Euroopa Komisjoni tööturu nõuandekomitee liikmena.