Ilusad ja hääd lood

Mika Keränen on suht noor, 36-aastane kirjanik, kes 19-aastasena tuli õppima Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust, ja sestpeale on Helsingis sündinud, aga pikalt Põhja-Karjalas elanud ja seal keskkooli lõpetanud ­filoloogil kaks kodumaad.

Juba 13 aastat on Keränen Tartu Noorte Autorite Koondise liige. 2002–2006 juhatas ta Helsingis Eesti Instituuti, praegu elab Tartus, on abielus eestlanna Evaga ja töötab haridusministeeriumis. On kirjutanud ka eestikeelseid luuletusi, aga meid huvitavad praegu lastekrimkad.

«Peidetud hõbedane aar­delaegas» on tema teine romaan 2008. aastal ilmunud «Varastatud oranži jalgratta» järel, mille tegelasteks lapsed Mari, Olav ja teised, kes moodustavad salaseltsi Ramps. Tegevus keeb Tartus ja seekord otsitakse botaanikaaia alla peidetud varandust.

Raamatus on stiilsed mustvalged joonistused Marja-Liisa Platsilt ning muu hulgas isejoonistatud Supilinna kaart. Õhustik ja ka kujundus toovad meelde Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lood, ehkki Rampsi seltsi seiklused sobivad paremini paar aastat noorematele.

Kuna mul on kodus üheksa-aastane poeg, siis tean, et lapsed vajavad just selliseid raamatuid, kus kohtuvad lastekirjanduse parimad tavad ja stambivaba värske loomingulisus.

Mulle, kes ma olen küll 30 aastat vanem kui üheksa, andis see raamat ka midagi peale lapsepõlvenostalgia: raamatus on hea keel ja õdusalt loodud Supilinna atmosfäär. Iseasi, kuidas saakski Supilinna ebaõdusalt kujutada.

Tegelikult on parim 2009. aastal ilmunud lasteraamat Mika Keräneni «Varastatud hõbedane aardelaegas». Kui see auhinda ei saa, siis ei ole õigust maailmas! Selline on mu seisukoht – mis mul kahtlemata kohe lubatakse võtta, kui tõttan täpsustama, et olen Mika raamatu toimetaja ja ühtlasi kirjastaja.

Aga tugevad konkurendid annavad igale võistlusele õige kaalu. Andrus Kivirähki jutukogumik «Kaka ja kevad» on väärikas konkurent. Nimijutu «Kaka ja kevad» peale on pepsid emad foorumites nina kirtsutanud. Näiteks kirjutas Perekoolis üks n-ö kägu: «Eks paljudes peredes on see ju naelhuumor, et pereisa laseb käraka peeru ja mammi koos lastekarjaga naerab endal pisarad püksi.

Tõepoolest, mõne rahva juures on see selgelt näha, et vaid paar põlve tagasi sigade ja lammastega ühes ruumis elati, hädasid tehti ja söödi-magati. Kurb tegelikult, aga mis teha.»

Kurb on hoopis, kui inimese naljasoon on kujunenud justkui Iina Aasamaa käitumisõpiku järgi. Kõik need jutud väiksest kurblikust kakast ja kuu peale lendavadest puuksudest on Kivirähkil kirja pandud nii lihtsalt, loomulikult ja lastepäraselt, et täiskasvanu, kes neid ebamoraal­suses süüdistab, peab ise mingite komplekside küüsis vaevlema.

Aga siin on ju muid jutte ka. Järve kukkunud kinnas hakkab kaladele presidendiks. Isa sokid munevad voodi alla muna. Muidugi, mõned jutud ses raamatus jäävad teistest ka nõrgemaks. Näiteks nelja Villu-jutu, samuti kõrbeloomade jõulujutu mõttekoomika mõjub kistult. Aga üldmassis ei torka see õieti silmagi.

Maarja Undusk kogus kokku ja andis välja oma laste kirjavahetuse päkapikk Ingoga. Ingo kirjasõbrad vahetuvad – kes kasvab päkapikutamiseast välja, see jätab kirjutamise nooremale. Raamatust leiab peaaegu kakskümmend aastat tagasi kirjutatud kirju, aga ka päris uusi.

See on intiimne raamat. Mõnest naljast ja loost saab lugeja vaid riivamisi sotti, sest neil on peresisene kontekst. Ingo kujundab leebe järjekindlusega laste väärtushoiakuid. Maiustustest ja asjadest tähtsam on päkapiku ja lapse sõprus.

«Ma ei too sulle midagi, et sa ei arvaks, et ma toomise pärast käin.

Ma käin uhkuse ja viisakuse pärast, et mul on sõbrad,» kirjutab Ingo. Ingeli kirjas seisab aga: «Ma ei kirjutanud selleks, et midagi saada, vaid selleks, et saaksin kellelegi kirjutada.» /Päkapikk on truu sõber, kellele võib oma muresid kurta ja kelle juhtumustele kaasa elada.

Jõulumütoloogia kohta korjame raashaaval mõndagi uut ja ennekuulmatut. Jeesuke ja päkapikud on ühes pajas segiläbi koos, nagu see lapse peaski tegelikult on, lisaks veel Jõuluvana ja Vanajõul, põtradest rääkimata.

Kas see on lasteraamat? On ja ei ole ka. Kujundus sihib suurte raamatute kanti, selles on fotosid ja laste joonistusi. Poole jagu tekstist pärineb rangelt võttes küll lapseeas autorilt. Ingo vastused on samuti lapsemeelsed ja -keelsed. Aga just täiskasvanu saab kirjavahetusest mitu kihti kätte. Ning kui raamat ärgitab teisigi päkapikke oma lastega kirjavahetusse astuma, on autoritel rasvane pluss Peetruse juures kirjas.

Kristiina Kass on varasemast loomingust  – nagu «Samueli võlupadi» ja «Petra lood» ja muud –   teada suurepärase sõnavalitseja ja imeladusa jutustajana, kellel humoorikaid ideid sugeneb ilmselt mingi erivõime korras.

Uus raamat «Peeter ja mina» pakub paarkümmend farsilikus arenduses lugu. Minajutustaja esitleb end ilmsüütuna, olles koos vennaga – sealjuures tihti aktiivsemas rollis –  suurejoonelisi sigadusi kokku keeranud.

Sedasorti, kas loovast mängust või siis lihtsalt liiginnukast tegutsemisest välja kasvanud pahandusi tunneb lastekirjanduse ajalugu juba alates Wilhelm Buschi Maksi ja Mooritsa lugudest.

Ema riiete revideerimine ja mõni muugi Kassi lugu meenutab Jüri Parijõe jutte, naljakat poeskäimist kohtame nii Ellen Niidu kui ka Astrid Lindgreni loomingus. Vähem kogenud lugejale võivad Kristiina Kassi lood päris värsked tunduda.

Kindlasti on värske motiiv laste vägivalla seesugune kujutamine nagu jutus Argpüksi-Aadust. Peeter ja minajutustaja sidusid ta tooli külge kinni ja sulgesid suu laia hõbedavärvi teibiga. Kui ­Aadu ema pojale järele tuli, meenus, et too istub veel tooli küljes.

Selliseid jõhkrusi lapsed paraku tegelikult ju ka teevad, nii teiste laste ja loomadega kui ka lausa üksi ja iseendaga. Teevad needki, kes on heast perest ja loevad raamatuid. Väga küüniliselt mõjub selline episood naljajutu võtmes. Jutukogus esineb veel teisigi üsna kõledaid lahendusi.

Heakene küll, kirjanik on looduslaps, kirjutab nii, nagu tal tuleb. Vahendajate hulgas peaks aga mõni täiskasvanu leiduma.

Vähe on kirjanikke, kes riskivad lastele kirjutada raamatu, milles pole ühtegi lapstegelast või veidrat, lapsemeelset täiskasvanut. Pervik julgeb, ja mitte esimest korda.

Autor kirjeldab NummiPea-nimelise linna viitteist kodanikku ja nende tegemisi. Linnas elab kaks Pead (pr KummiPea ja hr TuupPea), kolm Hullu (hr PoleHullu, hr LugemisHull ja hr RaamatuHull) jmt. Eks nimed ütle kandja kohta nii mõndagi.

Tõsielujuttude kirja oleks raamatut justkui vale liigitada. Muinasjutt see ka pole. On niisugune mõistujutukogumiku-laadne kirjatükk, mille abil autor inimloomuse käändusid-väändusid ja paradokse lapseealise lugemisalauale sätib ja väärtushoiakuid kujundab.

Kui raamatul oleks alapealkiri, võiks selleks olla «Harjutusi iseseisvaks mõtlemiseks». Kirjanik ei alahinda lugejat ega esita talle valmis järeldusi. Lugeja teeb oma järeldused ise – kas siis preili NuuksuNunnu tapva headuse kohta või kui tore ehk kole oleks elada preili RõõmuRaasukese naabruses.

Autor ei paiguta oma tüüpide galeriisse n-ö eeskujusid ja «tagakujusid». Kõik inimesed on omal moel kentsakad, samas armsad. Tuleb vaid vaevaks võtta ja neid mõista.

Sümpaatselt sageli võetakse juttudes kõne alla lugemine, raamatud ja raamatukogu. Ilma raamatukoguta linnast ei tasuvat üldse rääkidagi. «Kui inimestel ei ole võimalik raamatuid lugeda, siis on neile tehtud ülekohut,» kinnitab Pervik. «Kõik muidugi ei tahagi raamatuid lugeda. Aga see on juba nende oma asi. Piinlik, muuseas.»

Sõna «ema» toob igaühele meelde oma ema või siis selle ema, kes parasjagu ise ollakse. Kadri Hinrikuse raamatu pealkiri «Kui emad olid väikesed» paneb küsima: kelle emadest tuleb juttu?

Kaanepilt annab vastuse: siit ei saa oma emade lapsepõlvest lugeda mitte praegused lapsed, vaid praeguste laste emad. Oma tütrele raamatut lugeda andes ütlesingi: «See raamat räägib sellest ajast, kui sinu vanaema oli väike.»

 «Kui emad olid väikesed» on ilus raamat: kujundaja ja illustraator Inga Heamägi on piltide ja salmikukatkete abil maalinud looga haakuva ning ajastut peegeldava tausta.

Hinrikus jutustab kildudest kokkupandud loo kahe tüdruku elust 1942. ja 1954. aasta vahel. Pildikesed haaravad kaasa ja kutsuvad mõttes otsima nende elumosaiigi neid osi, mida raamatust ei leia.

On lõike, mis lähevad hinge: kui väike tüdruk ei küsi enam oma isa järele, sest tajub, et emal on küsimusteta kergem, kui pommirünnaku ajal näeb tütar köögis pead kätele toetavat, alla andnud isa ja viib ta keldrisse varju…

Raamat võiks olla heaks lisalugemiseks äsja ajalugu õppima hakanud 5. klassi lapsele ning näidata talle  lahingute ja daatumite taga elanud tavalisi inimesi. Ometi tuleb nõustuda Ave Mattheu­sega (EE, 2009), kes tunnetab teksti lugedes autori ebakindlust, mis ei luba tal oma fantaasiat rakendada.

Sest tõepoolest, need mälestuskatked võiksid olla märkmeteks mahuka ja põneva lasteromaani loomisel. Annavad need ju aimu olulisest: mis tunne on olla laps, kui ümberringi hävivad ja sünnivad riigid ja ideoloogiad ning lööb vankuma seni kindlana näinud elukorraldus.

Alates eelmisest aastast on kulka kirjandusauhindade väljasõelumiseks lastekirjandusel eraldi žürii. See oli õigel hetkel tehtud otsus, sest omamaise lastekirjanduse kasv on olnud viimastel aastatel tõesti suur. 2009. aastal ilmus peaaegu sada esmatrükki. Tänane lasteraamat on ilus.

Kadri Hinrikus «Kui emad olid väikesed». Aus pilk Eesti ajaloole aastatest 1942–54. Kahe tüdruku lugu lapsepõlvest kuni ülikoolini. Hästi jutustatud ja toob vanaemade lapsepõlve koduselt lähedale.

Kristiina Kass «Peeter ja mina». Kass oskab lastele nii kirjutada, et oleks hea ja huvitav lugeda. Enamasti laste igapäevased lood – rõõmud ja pahandused. Kass keerab neile vinti juurde ning lisab julgelt värve. Nii saavad ka jutud naljakamad, absurdisegused. Lause on lihtne ja arusaadav, kutsub last lugema.

Mika Keränen «Peidetud hõbedane aardelaegas».

Eesti lastekirjanduses puudus tükk aega hea laste krimka à la Kalle Blomkvist. Keränen on asunud seda lünka täitma. Tema teine lasteraamat pakub parasjagu põnevust ja pinget. Lugu on hoogne, tegelased hästi välja joonistatud, dialoog loomulik. Lapsepõlves neelasime kõik selliseid teoseid, aga igal põlvkonnal võiks olla midagi päris oma.

Andrus Kivirähk «Kaka ja kevad». Soe ja inimlik raamat. Juttudest õhkub mõnusat kodusust. Kivirähki absurd on sedapuhku heldimapanevalt liigutav (nt «Isa sokid»). Ja muidugi saab nalja, sest naerda lastele meeldib.

Aino Pervik «Ühes väikses veidras linnas». Lastekirjanduse suurmeister on endiselt väga heas vormis. Groteskne fantaasia ja huvitavad tüübid, mida rõhutavad veelgi Jüri Mildebergi kummastuslikud portreed. Ja muidugi stiil – lihtne ja selge nagu allikavesi.

Maarja Undusk (koostaja) «Päkapikk Ingo». Hoopis teistsugune päkapikulugu kui neid enne jõule tavaliselt kümnete kaupa ilmub. Ühe pere nelja lapse kirjad päkapikule ja tolle vastused lastele. Haruldane varandus! Perekonna (päkapiku)kirjade arhiiv muutub raamatu kaudu nauditavaks kirjanduseks.