Vahva magistri uskumatud seiklused, TEATER
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AIVAR KULL
Hugo Raudsepa romaani «Viimne eurooplane» instseneering Vanemuises.Lavastaja Tiit Palu.
Näib nii, et instseneerija ja lavastaja Tiit Palu on Hugo Raudsepa romaanile üldiselt küll alla jäänud, aga õnneks mitte väga kurvalt; lavastuses on mitu head osatäitmist ja romaani mõned kihid on päris huvitavalt avatud.
Raudsepa «Viimne eurooplane» (1941, 2. trükk 1983) on eesti kirjanduses üks säravamaid pamflettromaane; teose kohta on kuulda olnud ka eriarvamusi, ent pärast 1940. aastat Eestis ilmunud romaanide hulgas tõuseb ta igatahes esile.
Raudsepp on siin üsna ilmekalt ära tabanud ja välja arendanud ühe meie sajandi kirjandusliku mõtte põhiprobleemi, konflikti elu- ja vaimuläheduse vahel. Nüüdisajaga haakuvad muidugi eriti hästi paradokslevad arutlused Euroopasse minekust.
Kui jälgida Hugo Raudsepa ja Gustav Suitsu kisklemisi läbi aastakümnete (põhjalikumalt on seda teinud Lehte Tavel oma artiklis «Keeles ja Kirjanduses» 1974 nr 9), siis näib eriti Raudsepa rünnakuis olevat mõndagi kiuslikku, väiklast, peaaegu et maniakaalset (ja ega Suits talle võlgu ei jää).
Kuid romaan «Viimne eurooplane» on õnneks sellest maniakaalsusest suhteliselt vaba, või õigemini, kirglik kättemaksuhimu on sublimeerunud täiskaaluliseks vaimukaks ja iseseisvaks kunstiteoseks, mille efektsed paradoksid pole ajas oluliselt tuhmunud; nii ei hälbi «Viimne eurooplane» Raudsepa tippkomöödiatega saavutatud kirjanduslikust tasemest.
Illustratiivne
Romaani jälgedes kõndides on lavastaja püüdnud pakkuda eeskätt totaalset paroodiat, efektset kõverpeeglikangelast, Salomon Vesipruuli parafraasi. Ent lavale seatuna kipub paroodia takerduma pikkadesse abstraktsevõitu kõnedesse, dialoogidesse, arutlustesse ja esteetilistesse ekskurssidesse, mille vaimusära näitlejate mäng piisavalt välja ei kanna.
Kui lavastaja on tahtnud lihtsalt illustreerida Hugo Raudsepa/Gustav Suitsu (biologismi/estetismi) vastasseisu, siis sellega on ta ju kenasti toime tulnud.
Peaosalise Raivo Adlase õõnsavõitu paatosega küllastatud mängumaneer, mis oli rohkem omal kohal «John Gabriel Borkmani» küünilise pangadirektori puhul, näib lüürilise ja idealistliku kirjandusmagistri juures ühekülgse ja ülepakutuna. (Muide, mõnes rakursis on Adlas üllatavalt sarnane Gustav Suitsu välise kujuga, kuid seesmiselt ei oska tema loodud tegelast Suitsuga küll eriti seostada.) Vaatamata näitleja atraktiivsetele pingutustele on ja jääb magister Harald Imeline üsnagi ähmaseks udukujuks.
Tõsi küll, ka Hugo Raudsepp mainib oma romaanis, et Harald Imeline on haaramatult ebamäärane natuur. Abikaasa Kersti pilgu läbi mehe hingeelul nagu polnudki seaduspärasusi, naiselik vaist ei saanud kuidagi taipu selle struktuurist. Ent järgneb lause Kersti haistis saladusi mehe olemuses - taolisi saladusi me Adlase loodud lavakujus aga eriti ei tunneta.
Mis mulle küll täiesti meeldis, oli see, kuidas Raivo Adlas loeb ette Gustav Suitsu luuletusi - selles tulihingelises etlemises oli mingit sarkastilist (enese)irooniat ja äraspidiselt suurejoonelist stiili, mida lennukalt dotseeriva magistri muudes etteastetes napib.
Ka Harald Imelist ümbritsevad naised pole kaugeltki realistlikud karakterid, nad on kirjaniku poolt välja mõeldud peaasjalikult vaid selleks, et asetada eluvõõrast magistrit järjepanu kõikvõimalikesse absurdsetesse ja grotesksetesse olukordadesse.
Siin on lavastajal olnud õnnelikum käsi, enamik kuuest naistegelasest on esitatud pilkupüüdvalt ja nauditavalt.
Õnnestumised
Esile tasuks tõsta Merle Jäägeri osatäitmist - tema Angelas on lummavat salapära, irratsionaalset kirglikkust ja samas daamilikku reserveeritust, mis annab hästi edasi Raudsepa romaani mahedalt erootilist atmosfääri.
Harald Imelise abikaasana üleolevalt vaikiv Kais Adlas ja ekspansiivselt pealetükkiv kabelivahiemand Marika Barabanshtshikova esindavad kahte äärmust, mille vahele mahuvad värvikate tausttegelastena päris kenasti ka Mann ja Anna Lisette (mängivad Helen Hansberg ja/või Helena Merzin).
Kuidagi irdukiskuv on Ao Peebu mühaka taluperemehe realistlik karakter - maalähedaselt mahlakana võiks see mõnda muusse tükki hästi sobida, siinses lavastuses aga kipuvad tema ja peategelase dialoogides paljastuma paroodia traagelniidid - mõneti kunstlikud ja konstrueeritud vastandused.
Täiesti suveräänne on aga taas kord Herta Elviste äriteenija; söandan arvata, et tema lapselikult muretu süüdimatuse ja ajatult daamiliku koketeerimise suurepärane sümbioos ongi vahest see, mis lavastusest ka aastate pärast meeles püsib.