Ürgsed laulud

Jaan Tooming
, teatrilegend
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulla Pirttijärvi, Marko Jouste ja Mikko Vanhasalo esitavad muusikat, mille juured on sügaval saami kultuuris.
Ulla Pirttijärvi, Marko Jouste ja Mikko Vanhasalo esitavad muusikat, mille juured on sügaval saami kultuuris. Foto: Ulda

Kontsert. Saami laulja Ulla Pirttijärvi joigus hõimupäevadel vägevalt.

Kord oli ka meie maal tundra. Jää taganemisega tulid kaasa kütid, kes jahtisid põhjapõtru. Ja nende hulgas olid ka saamid, meie hõimlased. Meie jäime Eestimaale, saamid rändasid põhjapõtrade kannul põhja poole. Nii olid nad esimesed Skandinaavia elanikud. Soomlased, rootslased, norrakad tulid palju hiljem ja surusid saame ikka rohkem põhja poole. Kogu Skandinaavia on täis saamide topo- ja hüdronüüme.

Ei olnud kerge saamide ajalugu. Kui tulid koolid, siis keelati saamidel joiguda, laulda oma ürgseid laule. Aga joig (kummaline: joig-joiu, eesti keeles oiutama, joigama – eesti keeles oigama) on vähemalt 20 000 aastat vana, kui mitte vanem. Euroopas on joig igatahes vanim säilinud lauluvorm.

Ja 16. oktoobri õhtul sel aastal oli saami laulja Ulla Pirttijärvi lauluõhtu, hõimupäevade esimene kontsert Tartus. Rahvariides väikest kasvu Ulla esitas joigusid kahe pillimehe saatel. Ligi pooleteise tunni jooksul rändasime kaugete aegade taha, kuulsime laule, mis oma ürgsuses lummasid.

Ei ole ime, et saami noajde’d, nõiad olid kunagi vägevad ja joigasid trummi saatel ning arbusid nõiatrummiga tulevikku ja saatust. Ka Ulla laulukavas kasutati nõiatrumme, kuigi neid mu arust oleks võinud rohkem kasutada. Saami nõiad olid üle Euroopa kuulsad, ka Eestis on lugusid, milles minnakse õppima saami nõia käest nõiakunsti.

Ulla Pirttijärvi esitas võimsa joiu, mis oli pärit tema vanaisa vanaisalt. Kas meil on selliseid lauljaid? Pole siis ime, et meil on popid estraadilaulud, mida esitatakse võõrkeeles, ja selliseid lauljaid nagu meil on miljoneid maailmas. Kuid saami joig on eriline, teda ei aja millegagi segi. Ja pole ime, et nõidade järeltulijad tänapäeval on joigude esitajad Ulla Pirttijärvi, Mari Boine, Wimme, kes on kuulsad üle maailma.

Väga mõjuvad olid Ulla esituses vanad joiud. Ekstaatiliselt esitatud laulud mõjusid ja kutsusid kaasa joigama. Väga mõjuv oli joig «Mannu» («Kuu»), müstilise kõlaga saatepillidelt (pillimehi oli kaks, kes mängisid keelpille, saksofoni, trumme ja vilepille ) ning Ulla lummav hääletoon. Ka «Hundijoig» oli vahva, siin ei kartnud Ulla lausa hundina ulguda.

Üldiselt joigas Ulla mahedatel toonidel, kuid kasutas ka kõrget tooni ning teravat peahäält. Lõpulaul «Virmalised» oli väga kaunis. Nii oleks võinud joiata hommikuni, kuid see oli ikkagi hõimupäevade kontsert.

Kuulajaid oleks võinud olla rohkem, jah, soome-ugri huvi asemel on nüüd meil muud huvid: poptähtede jäljendamine TVs, majanduskasv, äraminejad, võõrtööjõud, inglise keel. Aga saami joig on ja jääb omapäraseks maailmas ning me peaksime andma saamidele usku ja lootust, et kord on ka neil oma riik.

Ja kui ma lahkusin lauluõhtult, siis koju minnes vaatas Kuu – Mannu – mulle vastu, see salapärane olend taevas, ning ma joigasin tasakesti omaette, olles tänulik Ulla Pirttijärvile, kes tuli meid väisama oma ürgsete lauludega.


Ulla Pirttijärvi ja Ulda

16. oktoobril Tartu Athena keskuses

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles