/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)
/nginx/o/2014/02/14/2822774t1hd041.jpg)
Ärge nüüd sellest tagakaane tutvustusest ära ehmuge, et autor selle «Gladiaatori» filmi stsenaariumi kaasautor. Polnud ju suuremas osas halb film ja usutavasti mr Nicholson küll seda soga, mida lõpus ette kanti ja kõik ära rikkus, küll kirja ei pannud. Selleks on ta kaheldamatult liiga vaimukas meesterahvas.
Kui seda teost ühe omadussõnaga peaks kokku võtma, siis see vist olekski: vaimukas. Ehk siis kõik tegelased viskavad vähemalt korra leheküljel mingit peenikest kildu, mis küll kõhust haarates hirnuma ei pane, korraks nuhatama küll. On ju kaunis lause: «Ma olen vist leitnant, ma arvan.»
Nagu sest lausest aru saada, läheb lugu päriselt lahti sõjaajal, selle teise ilmasõja aegu, 1942, natuke enne brittide õnnetut lollakat rünnakut Dieppe’ile. Ei ütle suurt midagi? Vaat sellepärast tasuks lugemisel teatmesaitidest mitte liiga kaugele minna, kuigi tubli tõlkija on seletavaie märkusi lisanud ning eks autor kah ürita niinimetatud suure pildi kätte anda, et arusaadav oleks.
Teadagi, mis juhtub, kui koos on karjade viisi igavlevaid noori mehi ja mõned Territoriaalse Abiteenistuse mundris tüdrukud. Muide, feministidele – raamat vaikib 33% palgalõhest Briti mees- ja naissoldatite vahel! Sõdurid on kõik peast segi, tüdrukud eputavad, nagu jaksavad, siis marsib sisse valge raudrüüga rüütel, tõmbab kõige ilusamale säuh tanu pähe ja läheb ise sõdima.
Siis aga alles hea naistekas algabki. Kordan üle, minule head naistekad, kõigi õhkamiste, ohkamiste, vastamata armastuste, unistuste, igatsustega, kolm-, nelinurkade ja dodekaeedritega hullult meeldivad. Kui need on head. Nicholson on hea. Kõik tegelased ka. Ükski ei ole kuri, kuigi teevad vahel töllakusi, mille peale ei oska muud vabandada, et, noh inglased, mis neist ikka tahta. Omamoodi rahvas, kes muudkui sipleb oma korralikkuses ja sestap endaga pidevalt hädas on. Naljakas lugeda, nagu ikka veidrike juhtumustest. Kuidas kõige siseelamuste kõrval juba rahuajal – raamat kestab aastani 1950 – talv tüübid jalust maha lööb... kuidas ei väsita imestamast, et Prantsusmaal volilt süüa saab... Kaasa elada annab ja eks see ole kõige tähtsam. Ehkki söögi koha pealt pidanuks ehk märkima: britid said kaardisüsteemist lahti alles 1954. Ise veel suured sõja võitjad... kus India jäi?
Sealt kandist kappab ka üks peategelane läbi, kui vahepeal aitab kaasa India iseseisvumisele. Ses mõttes, et on selles brittide kambas, kes ütles: võtke! Mispeale kohe tapatalgud peale hakkasid, üsna võikad kirjeldused.
Aga ikkagi rõõmus ja kosutav raamat. Keegi ei ropenda, keegi ei ole teadlikult siga, kui, siis rumal. Hea lahe lugemine, mis ka targemaks teeb, sest, nagu öeldud, tasub minna kohe teatmeid hankima, kui miski segaseks jääb. Akbari religioonisulatamise legendi mina küll ei teadnud Palju muud ka mitte. Norijana läksin uurima, et kas ikka oli nii – oli küll, taust on mr Nicholsonil väga täpselt paigas.
Natuke võiks norida ometi. Eesti keeli ei ole sihukest võõrsõna nagu füsiljeer, on füsiljee. Lord Lovati kohta käivas sapitsemises võinuks torude asemel ehk olla viled, toru kipub relva tähendama, aga seal viidati lordi kombele torupillimeest kaasas vedada. See läks nüüd tõlkija kapsaaeda. Autorile annaks kah – 1942. aasta Hitleri käsk sõjavangid ketti panna kehtis oktoobrist jõuluni, siis unustati vaikselt ära, nii et vaevalt valge rüütel 411 päeva ketis oli. Kuid eks vahel peabki vinti üle keerama. Ikkagi naistekas ju. Hea naistekas, rõhutaks veel kord.
Raamat
William Nicholson
«Emamaa»
Inglise keelest tõlkinud Tiina Viil
Varrak
472 lk