Marek Tamm: võimu koletu ilu

Marek Tamm Foto: SCANPIX

Pole enam uudis, et tänapäeva teleseriaalid pakuvad kinofilmidele üha tõsisemalt nii kunstilist kui majanduslikku konkurentsi, nende eelarvelised ja tehnilised võimalused ei jää filmitootmisele kuigivõrd alla, samas kui ajalised ressursid lubavad ekraanile seada teoseid, mis kinolinale eales ei mahuks (piisab, kui mõelda HBO toodetud «Troonide mängu» televersioonile).

«House of Cards» 2. hooaeg

Esilinastus Netflixi veebilehel 14. veebruaril

Kõige uuem areng selles vallas on veebifirmade toodetud seriaalid, mis linastuvadki üksnes internetis, ja mitte kord nädalas, nagu varem tavaks, vaid üks hooaeg korraga. Värskeim ja edukaim näide on Netflixi toodetud seriaal «House of Cards» ehk «Kaardimaja», mille teine hooaeg esilinastus täies mahus sõbrapäeval (14. veebruaril).

Olles mullu ahminud mõne seansiga «Kaardimaja» esimese hooaja, läksin tänavugi liimile ja neelasin uue hooaja 13 osa paari varahommikusse ulatunud vaatamispummelungi jooksul (binge-watching, nagu seda tegevust inglise keeles on hakatud nimetama).

Üsna selgelt ennustab Netflixi eksperiment tuleviku telemeedia ja seriaalivaatamise suundumusi, kus iga vaataja saab ise otsustada, millal ja mis mahus ta pakutavaid saateid tarbib. Kuid ühtlasi annab uus formaat režissööridele senisest märksa suuremaid loomingulisi vabadusi, mis kindlasti seletab, miks üha enam nimekaid filmilavastajaid soovib ennast teleseriaalide vallas teostada, teiste seas Oscari-võitja David Fincher, «Kaardimaja» vastutav režissöör.

«Kaardimaja» sisu on kokku võetav ühte lausesse: Lõuna-Carolinast valitud Ameerika Ühendriikide esindajatekoja saadik Frank Underwood, kes esimeses hooajas alustab demokraatide whip’ina (parteidistsipliini tagajana), liigub mööda intriige ja laipasid üha suurema võimutäiuse poole, horisondil terendamas presidendi ametipost. Tegemist on niisiis poliitilise põnevikuga, mis soovib vaatajatele seletada (Ameerika) poliitikategemise telgitaguseid kitsamalt ja võimumängude reegleid üldisemalt.

Kõige lihtsamalt saab «Kaardimaja» paatost avada võrdluses teise populaarse poliitilise teleseriaali, «Võimu kantsiga». Kui taanlaste ettevõtmine süstis vaatajatesse usku eetilise poliitika võimalikusesse, näitas, kuidas kuri saab alati oma palga ja headus võidutseb, siis ameeriklaste seriaal on otsekui apoloogia makjavellismile, ehe künismi kaitsekõne, kus head peavad kurjale reeglina alla vanduma.

Shakespeare’i poliitiliste draamade parimas vaimus meelitatakse «Kaardimaja» vaataja kaasa elama peategelase koletule käitumisele, ilma et pakutaks juhiseid, kuidas sellesse suhtuda. Usutavasti muudabki kõlbelise mõõtme puudumine Kapitooliumi künkal mängitavad võimumängud sedavõrd peibutavaks, sest kordagi ei saa ennast lohutada teadmisega, et küll õnnelik lõpp ülekohtu heastab. «Demokraatia on nii ülehinnatud,» nagu tõdeb sarkastiliselt teise hooaja teises episoodis Underwood.

Kunagisel Michael Dobbsi samanimelisel menuromaanil (1989) ja selle ainetel vändatud BBC seriaalil (1990) põhineva lahjavõitu stsenaariumi mängib suureks ennekõike peaosatäitja Kevin Spacey, kelle küüniline silmavaade jääb vaatajat veel pikalt kummitama. Kuid kiitust väärivad mitmed teisedki seriaali osatäitjad, eriti Underwoodi leedimacbethilikku abikaasat mängiv Robin Wright.

Mitmete auhindadega pärjatud «Kaardi­maja» uut, kolmandat hooaega on oodata juba aasta pärast.