PM reportaaž: kuidas meid Transnistria piirilt tagasi saadeti

Odessa autobussijaamas on nädalavahetuse hommiku kohta ebatavaliselt vaikne, kuid taksojuhi kinnitusel on just see koht, kust kogu aeg Transnistria piirile Kuršurgani marsruuttaksosid sõidab. Reisijateveoks kohandatud kaubikud seisavadki üksteise kõrval reas, peal mitut sihtpunkti tõotavad kirjad, kuid Kutšurhani nende seas pole. Pole ka sõiduplaane, sest reis algab siis, kui masin on viimase võimalusi inimesi täis tuubitud.

Kui kõige kõvema häälega oma sihtpunkti karjuvalt juhilt küsida, kuidas piirile saab, vastab ta: «Minge sinna nurga peale ja oodake, buss sõidab ette.» Oodata võib, kuid pärast 20 minutit tundub asi kahtlane. Ringi küsides selgub, et ükski teine bussijuht pole kuulnudki, et bussijaamast piiri poole sõita saab. Juurde astub taksojuht ja ütleb, et poiss viib ära. Poisiks osutub umbes 40-aastane mees, päikseprillid konstantselt ees, ühtaegu libeda ja mureliku olekuga. «Kuršurgani saab muidugi, tulge,» ütleb ta ning viib meid bussijaama juurest eemale, ise pidevalt kahele poole vaadates. Miilitsaautod tiirutavad regulaarselt ümber bussijaama ning kuigi ka marsruuttaksodest pole lootustki raha vastu piletikontsu saada, on tema äri vaksa võrra veel hämaram.

Kaubikus algab järgmine ootamise etapp, sest kaht reisijat ei hakka keegi sõidutama. Saabub noor ukrainlanna, istub maha. Kui poole tunni pärast pole midagi toimunud, pärib ta üsna kurjalt juhi käest, millal reis algab. Ei alga veel. Lõpuks saabub vanem abielupaar, Marina ja Jevgeni - pärit riigi lõunaosas asuvast Hersonit, kuid elavad Tiraspolis. Üks koht on veel vaba. Kui juht järjekordselt edutult retkelt masina juurde tuleb, tahab Marina teada, millal reis algab. «Kohe,» vastab juht. «15 minuti pärast.»  Lahkub. Viie minuti pärast on ta tagasi ning kinnitab, et reis algab kohe. «20 minuti pärast.» Vaba koht jääbki lõpuks täitmata, ning sõit võib alata.

Marina räägib reisi ajal, et Transnistrias on täiesti normaalne elu, oleks veel parem, kui Moldova neid ei kiusaks. «Need bandeeralased tulid meid 1990. aastal lihtsalt tapma,» ütleb ta. Toona kuulutas Transnistria välja iseseisvuse ning seejärel puhkes Moldova ja lahkulööjate vahel 1992. aasta keskpaigani kestnud verine konflikt. Konflikt lõppes, kuid regioon jäi ebamäärase üksusena Ukraina ja Moldova vahele.

Rahvusvaheliselt on Transnistriat praeguse seisuga riigina tunnustanud vaid kolm teist paariat  – Lõuna-Osseetia, Abhaasia ning Mägi-Karabahh. 1990. alguse konflikti ajal Transnistria poolt toetanud Vene sõdurid pole selle pinnalt tänaseni lahkunud ning sealsetes baasides ja kontrollpunktides on neid kokku üle tuhande. Transnistrias on elanikke pool miljonit.  «Väga hea, et rahuvalvajad korda hoiavad,» leiab Marina, kuid lisab veel, et nõukogude ajal oli elu samuti meeldiv. «Ja miks nüüd üldse kommunismi halvaks peetakse?»

Marina räägib veel, et see on täiesti kohutav, kuidas ta nüüd Hersonit külastades aru sai, et sealsed inimesed elavad täielikus infosulus. «Nad ei tea üldse, kui palju idas Kiievi valitsus inimesi tapab,» sõnab ta. Tiraspoli kodus on naisel kaks satelliitantenni, üks Vene kanalite ja teine Ukraina kanalite jaoks. «Jube, kuidas Ukraina võimud valetavad,» ütleb ta.

Pärast tunniajalist sõitu lapitud teedel ja 30-kraadisest välisõhust hõõguvas sõidukis terendab lõpuks piiripunkt. Juht jagab kätte veel blanketid, mis võõraste passide omanikel tuleb täita. Ja üsna varsti algavad probleemid.

Ukraina poolel on lihtne – tempel passi ning piiriputkas istuva naise põlglik käeliigutus, kui talle blanketti pakkuda – ilmselt suhtub ta riigi sarnaselt paljude odessalaste omaga, kes sõna «Transnistria» kuuldes esitavad vaid ühe küsimuse: «Miks sinna üldse minna on vaja? Seal ei ole mitte midagi.»

Transnistria poolel kaovad piiritöötaja luugist sisse nii passid kui blanketid. Asja uuritakse, põhjalikult. Teised saavad passid tagasi, meie mitte. Tuleb oodata. Õhus lendlevad papliebemed, õhk on kõrvetavalt kuum. Lõpuks saab passid tagasi, kuid lausega: teid oodatakse halli kivist maja juures.  

Lähme sinna. Meil ootavad tõesti kaks erariides meest, ilmselt julgeolekuteenistusest. Majal on läbipaistmatud aknad ja selle ees seisab Lada, Georgi lint armatuurlaual. «Te olete ajakirjanikud?» küsib noorem. «Aga kus on akrediteering? See tuleks kaks nädalat varem esitada. Mis te seal üldse teha tahate?» Vastame, et vaadata, kuidas inimesed elavad. «Normaalselt elavad,» teab mees, võtab passid ning pressikaardid ja kaob, käskides oodata. Samal ajal tuleb juurde piirivalvur, kes tahab kottidesse kiigata. Lähme auto juurde, mees vaatab kottidesse. Ühes kotis on mikrofon, teises kaamera. Lähme tagasi. Noorem mees väljub ja pärib edasi, siis käsib veel oodata. Juurde tuleb teine piirivalvur, tahab kottidesse vaadata. Lähme auto juurde ja kõik kordub. Siis tagasi halli hoone kõrvale. Minutid mööduvad, midagi ei toimu. Noormees on kadunud sisse, vanem näpib mobiili. Mitmekümne minuti pärast väljub ta, ütleb, et kahju küll, meid riiki lasta lihtsalt ei saa. «Situatsioon on selline, olukord on pingeline,» põhjendab ta. Kuigi eesmärgiks pole poliitiliste sündmuste kajastamine riigis - mille jaoks akrediteerumine on elementaarne - jäävad uksed suletuks ka ajakirjanikule kui igapäevaelu vaadata soovivale turistile.

Vaielda pole mõtet, keeldumine on üheselt selge. Tagasi Ukraina piiripunkti poole kõndides torkab kahe ala keskel silma pood sildiga Duty Free ja logoga, mis meenutab veidral kombel NATO logo. Pärast Ukraina pinnale tagasi jõudmist sõnab meie juures passikontrollis oodanud mees, et kuulis, kuidas raadiosaatjates öeldi meie kohta: «Jälgige nüüd tähelepanelikult, need kaks tulevad.» Transnistriast jääb seekord paistma vaid mäekünkal kõrguvad paneelelamud.