Kas teid on kunagi sunnitud?

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anarhiline nihestatus: Soho Fond «Meie inimesed».
Anarhiline nihestatus: Soho Fond «Meie inimesed». Foto: Liis Treimann

Teet Veispakule on kuraatorina alati meeldinud enda nn alluvatele (loe: kunstnikele) väljakutseid esitada ning sellega publikut irriteerida ja intrigeerida. Ta viskab palli kõigepealt ­autoritele ja järgmisena vaatajale, oodates siis vastukaja, mis talle endale naudingut pakuks. Seda mitte negatiivses võtmes, vaid originaalset sõnakõlksu kasutades, millest iga kunstnik on vabatahtlikult sunnitud lähtuma.

Veispak oli mõni aasta tagasi ka praeguseks lõpetanud pikkade traditsioonidega rahvusvahelise performance’i- ja videokunstifestivali «Kananahk» üks peakorraldajatest ning seda on tema ettevõtmistes tunda siiani.

Tolle kunstifestivali peamiseks teemaks olid inimese ja ühiskonna vahelised suhted ja omavaheline võõrandumine eri tasanditel. Ideoloogiliselt jätkab Veispak nüüd selle näitusega samu teemasid.

Väga hästi illustreerib seda väljapanekukooslust Juri Lotmani esseekogumik «Hirm ja segadus», mille üheks peaeesmärgiks on semiootiliselt analüüsida hirmu- ja segadusmehhanismide toimimist kultuuris.

Essees «Nõiajaht. Hirmu semiootika» kirjutab Lotman, et ajaloolased on üha enam hakanud tähelepanu pöörama rahvahulkade anonüümsele elule ning huvituma massipsüühikale iseloomulikest joontest, kollektiivsetest illusioonidest ja hirmudest. Ajalugu püüab aina enam saada massiteadvust käsitlevaks teaduseks. Lotman peab seda paratamatuks. See on omamoodi osa ajaloolisest, kaudselt sunniviisilisest kulgemisest.

Selline «sund» kõlab vastu ka näitusel eksponeeritavatest töödest. Sund on ja jääb alati sisemiselt isetekkeliseks või väliste tegurite poolt peale sunnituks.

Iga kunstniku puhul torkab väljapanekul silma nende privaattsoon ja eriilm. Kunstnikele on kunstihoone seinte vahel tekitatud kunstlikult sunnismaine seisund, millega neil on tulnud etteantud kontseptsiooni raames leppida. Ometi on neile jäänud valikuvabadus, kus ühtegi autorit tema maailmavaateliste eripärade tõttu ei represseerita.

Jaan Toomik on jäänud selle sunni tulemusel iseendaks, tema taieste puhul kehtib kaks varianti: üllatab, ei üllata. Siinkohal pigem see viimane.

Liina Kalvik on oma töödes siiralt tema ise. «Liina Kalvik on sündinud maalikunstnik,» on öelnud korduvalt tema õpetaja Toomik. Lisades, et Kalvik on kõige andekam õpilane, kes tal kunagi on olnud.

Vano Allsalu jätkab kindlalt ekspressiivsesse puhtasse mässumeelsusesse kalduvat koloriiti. See on tema «sund» oma pühenduslikus maalikunstiloomingus, nüansirikkalt iseendana.

Noorematest autoritest tuleb esile tõsta Manfred Dubovit, kelle maalid on morbiidsed, justkui kuulutades apokalüptiliselt maailmalõpu tulekut.

Kuna näituse üks eesmärke on maali ühendamine teiste meediumitega, on selle eest hea seisnud samuti noorema põlvkonna maalikunstnikud Mihkel Maripuu (video) ja Mihkel Ilus (installatsioon). Värvi lendab, võiks nende kohta öelda lühiiseloomustuseks.

Soho Fond (kodanikunimega Margus Sulengo) äratas huvi juba oma paari aasta taguse skandaalse isikunäitusega «Viru ärikad / Monkey Business». See oli sissejuhatav osa kunstniku valmivale autobiograafilisele magistritööle, mis käsitles omaaegseid legendaarseid Viru hotellis ja selle ümbruses tegutsenud kauplejaid.

Uurivad ja ekstsentrilised väljendusvormid on talle omased ning anarhiline nihestatus iseloomustab teda kõige paremini. Võidelda ja avalikustada tuleb, kui selleks on sund.

See kehtib ka kõigi teiste väljapanekul üles astuvate kunstnike puhul.

«Sund»

Kuraator Teet Veispak

Avatud 15. juunini Tallinna Kunstihoones

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles