/nginx/o/2014/08/12/3271465t1h1e6a.jpg)
Oksana Tšernaja on Kiievi sõjanduspoe «Kapterka» püsiklient, ta ostab sealt varustust riigi idaosas võitlevatele Ukraina sõduritele.
Teaduste akadeemia töötaja riskib sõdurite aitamiseks eluga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina Teaduste Akadeemia majandusprognooside instituudi töötajast Tšernaja teab väga palju sõdurivarustusest ja selle kasutusest lahingus. Isegi sõjanduspoodide töötajad vaatavad teda imetlusega.
Tšernaja on praegu Donetski ümber toimuvates lahingutes osaleva Dninpetrovski 20. pataljoni esimese jalaväerühma juures käinud viis korda. Ta toimetab sõduriteni raha, sõjalist varustust ja toitu.
«Üks mu capoeira'ga tegelev sõber liitus aprillis vabatahtlikult armeega. Ma mäletan tema patriootlikke sõnumeid sotsiaalvõrgustikes, pilte lasketiirudest ja vande andmisest,» kirjeldab Tšernaja, kuidas temast sõdurite aitaja sai. «Ma olin väga uhke, ta oli ainus inimene, keda ma teadsin, kes otsustas riiki kaitsta.»
«Ma helistan oma emale, et juhul, kui pommitatakse, on ta viimane, kes kuulis mu häält.»
«Ma mäletan tema aprillikuist Facebooki-postitust, kus ta palus neile midagigi saata, alates magamismattidest ja lõpetades kuulivestidega. Sellele tuli hunnikutega «meeldib»-klikke ja «jagamisi»,» jätkab Tšernaja. «Mina olin sel ajal Poolas ja arvasin, et kõik tema sõbrad on talle juba kõik vajaliku saatnud. Kuid, kui tagasi tulin, avastasin, et mitte keegi polnud. Ma otsustasin osta ja viia talle ise midagi.»
«Kui võrrelda maid praegusega, oli toona rohkem nagu puhkus. Pommitamist polnud. Sõdurid olid Dnipropetrovski oblastis ja valvasid hooneid,» meenutab Tšernaja. «Pärast mu esimest visiiti oli selge, et tingimused on väga nigelad: sõduritele anti vaid relvad ja üks varuvorm, mis sai rikutud kuuga.»
«Neil polnud kuuliveste, kiivreid, moonaveste ega sideraadiot. Ma mõtlesin, et pean aitama, aga minu oma rahast ei piisanud. Minu esimene reis maksis mulle kaks kuupalka ja ma peaaegu ei ostnudki midagi: ühe kuulivesti, raadio, natuke toitu ja pisut medikamente. Ma ei suutnud aidata 30 inimest,» jätkab ta.
«Tavaliselt, kui sa näed rahapalveid, mõtled: «Kuidas saab minu 50 (2,78 eurot), 100 (5,5 eurot) või 1000 (55 eurot) grivnat aidata sõja mastaabis.» Kuid ma usun, et inimesed mõistavad nüüd, et kuigi nad maailma päästa ei saa, saavad nad aidata kedagi, kes on terve maailm oma lastele, vanematele, sõpradele,» lisab Tšernaja.
«Ma lähen itta umbes kord kümne päeva jooksul või kolm korda kuus. Iga korraga muutub see järjest ohtlikumaks,» tunnistab ta.
«Ma viisin sinna 25 kiivrit ja olen just ostnud veel 30, kuid 300-pealise pataljoni jaoks pole see midagi. Varustuse ostmisega on väga suur probleem. Tuleb leida nii raha kui ka varustus ise. Minusugused vabatahtlikud ostavad asju ladudest, viies meie sõduritele kõige tavalisemaid asju. Seetõttu kulubki nädalaid number 42 ja 43 sõdurisaabaste otsimiseks,» selgitab ta.
«Oma viimasel reisil ostsin väga kalli termokaamera ja öövaatlusseadme. See aitab sõduritel end kaitsta ja vähendada ohvrite arvu,» jutustab Tšernaja. «Sõdurid on väga tagasihoidlikud ja uhked. Nad ei palu kunagi midagi ja ütlevad alati, et neil on piisavalt.»
«Oma kolmandal visiidil, kui nad olid minuga harjunud ja me jagasime borši, hakkasin küsitlema, mis neil on,» räägib ta.
- Kui palju sõdurisaapaid?
- Kuus paari.
Ja seda 26 inimesele.
«Kui rääkida riigilt armeele antavast varustusest ja rahva annetatud miljonitest, tuleb meeles pidada, et üks minu reis maksab umbes 100 000 grivnat (5554 eurot). Kahe rühma jaoks pole see midagi,» selgitab Tšernaja.
Tema sõnul on varustuse vallas rohkelt väljakutseid: «Näiteks annavad inimesed oma riideid sõduritele. Kuid see on väga ebapraktiline. Kogu rõivastus peaks olema puhtalt sõjaline, sokkidest keeruka varustuseni.»
«Sõdurisokid on spetsiaalsed tihedad sokid, mis ei hõõru jalgu. Prillid peaksid olema taktikalised,» loetleb ta. «Mootorratturi põlvekaitsed ja kindad ei sobi. Need peaksid olema taktikalised ja kergesti eemaldatavad.»
«Need reisid on väga stressirohked. Tagasi tulles on mul tunne, et olen paralleelreaalsuses, kus inimesed hoolivad täiesti tähtsusetutest asjadest,» tunnistab ta. «Dnipropetrovski ja lahingutsooni vahel on 200 kilomeetrit. Kolm tundi autoga või viis tankiga. Tagasi tulles püüan «välismaailmale» selgitada, et nende rahu sõltub käputäie jätkuvalt elus olevate ja kõigele vaatamata võitlevate sõdurite tahtejõust ja kangelaslikkusest. Ja nad vajavad kogu meie abi.»
«Ja ma kardan tõsiselt. Mõnikord, kui ma läbin kõiki Ukraina kontrollpunkte, sõidan üksi mööda maanteed. Ma helistan oma emale, et juhul, kui pommitatakse, oleks ta viimane, kes kuulis mu häält. Ja ma palvetan. Kui ma sõidan oma kodumaal ja ei tee midagi ebaseaduslikku, siis miks ma peaksin helistama oma emale hüvastijätuks?» küsib ta.