Nieuw Amsterdamist kaksiktornide hävinguni. Novellides

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
New York.
New York. Foto: Reuters/ScanPix

Edward Rutherfurdi suurteos laotab novellide kaupa lahti kauge ja suure Ameerika ajaloo ning avab ameeriklaste hinge. Raamatu lisapealkiri võiks kõlada «How americans are made».

Paar kümnendit tagasi sai käidud ookeani taga, kus kohalikud näitasid uhkusega Savannah’t, üht USA vanimat linna. Mõnigi maja oli algusaegadest alles. Tore oli, kuid mitte vaimustav. Mis võõrustajaid pisut imestama pani. Et kuidas need eestlased ei oska ajalugu hinnata. Ameeriklaste imestus sai otsa aasta hiljem Tallinna vanalinnas, kui nad pidid kesk keskaegset õhustikku tunnistama: kogu nende riik koos Savannah’ga on Eesti, Euroopa ja Tallinna kõrval poisike. Ajaloo mõistes mõistagi.

Tegelik probleem peitus aga selles, et enesekesksed ameeriklased ei tea laiast maailmast enamasti mõhkugi. Teadnuks, poleks eurooplasele 17. sajandi Savannah’ maju eriti vanade pähe reklaaminud. Aga see selleks. Palju meiegi USA ajaloost teame. Kolumbust ja lahinguid indiaanlastega, Metsiku Lääne vallutamist, iseseisvussõda, kodusõda...

Asjast. Niisiis, Edward Rutherfurd ja tema «New York». Ega tegelikult oskagi raamatut kuhugi liigitada. Ülevaade Ameerika Ühendriikide ajaloost läbi Hollandi ja Inglismaa immigrantide Van Dycki ja Masteri pereliini, koos arvukate kõrvalliinidega, kus kõrvalosi täidavad aafriklased Quashid, iirlased O’Donnelid, sakslased Kellerid, juudid Adlerid, itaallased Carusod, episoodilistes rollides esinevad Vanderbildid, Morganid, Ben Franklin, George III, George Washington, Thomas Jefferson, Abraham Lincoln ja teised kuulsad ameeriklased – see kõlaks liiga lihtsalt. No ei ole pereromaan à la «Tuulest viidud» või «Downton Abbey».

Pigem on ses telliskivi-teoses kimp suurepäraseid novelle, mis jutustavad lahti ühe riigi ja ühe linna ajaloo ning mida seob üks perekond ja indiaaninaise kingitud vampumivöö. Aastast 1664, kui praegune miljonilinn oli pisike kaubaküla Nieuw Amsterdam, rühitakse lugu loo kaudu tänapäeva.

Iga novell on isepärane – on sõjajutustusi, on onu-Tomi-onnikese-laadseid, on kelmilugusid, stoorisid à la how west was won, poliitilisi pajatusi, maffiamänge, masendust Suurest Depressioonist ning rõõmu lihtsast armastusest.

«New Yorki» võib nautida kui pilti, aga raam – USA tegelik ajalugu – on omaette väärtus, mida uurida. Ja tunnetada. Sest liikudes käsikäes inimestega, kes on jätnud ühel või teisel põhjusel kodumaa, et üles ehitada tühermaa ja enese tulevik, hakkad mõistma, et ameeriklane on siiski rahvus. Või äkki siiski inimtüüp?

Hea küll, raamatus on ehk tõesti liiga palju võitjaid ja vähe kaotajaid – aga leidub neidki –, kuid just võitmine ongi ameeriklastele igiomane. Teisalt ei varja autor (kunagist?) kurjust, vaid toob esile sellegi, mille üle peaks piinlikkust tundma: orjapidamise, newyorklaste «kristallööd» 1863. aastal, kus mõrvati sadu tumedanahalisi, ka lapsi, Triangle’i tehase suurpõlengu, milles hukkus kümneid töölisi, tänaseni kehtiv vimm põhja ja lõuna vahel... Ent ameeriklasedki on inimesed. Siiski.

Edward Rutherfurd

«New York»

tõlkinud Rein Turu, Varrak, 856 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles