Psühholoog: laostunud mees karistab end ise kõige karmimalt

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoog Aleksander Pulver kinnitab, et inimese teeb tugevaks uue reaalsusega kohanemine, mitte aga mineviku taganutmine.
Psühholoog Aleksander Pulver kinnitab, et inimese teeb tugevaks uue reaalsusega kohanemine, mitte aga mineviku taganutmine. Foto: Elmo Riig / Sakala

Majanduslikult pankrotistunud mees karistab end kõige karmimalt ise, hävitades seejuures sageli tahtmatult ka oma pereelu, kinnitab vestlus psühholoog Aleksander Pulveriga (58).

Kui mehe maailm kokku kukub, siis satub ta sageli mingisugusesse letargiasse, mis kestab naise jaoks talumatult kaua.

Naistel on oluliselt suurem suhete võrgustik kui meestel. Kõigis lääne kultuurides on meeste mina-kontseptsioon iseseisvam ja autonoomsem kui naistel. Suhete võrgustik ongi oluline just kriisisituatsioonides – naistel on võimalik saada rohkem psühholoogilist ja sotsiaalset tuge.

Mehed püüavad samal ajal olukorrast väljuda iseseisvalt ja üksi, aga see ei ole võimalik. Autonoomsuse ja iseseisvusega kaasneb paraku ka enese süüdistamine – ma ise vastutan ja mina olen süüdi. Ise tekitasin jama ja ise pean selle ka lahendama.

Ja nii jäädakse tegelikult mingisugusesse ringi tiirlema, kuna lahendust ei tule ega tule?

Ikka. Meie kultuuriruumis on raha hankimine soorollina endiselt rohkem meeste asi ja naiste asi on tegelda lastega. Kui ma enam raha ei too, olen ma järelikult õnnetu ja kehvake, läbikukkunud mees.

Siis muututaksegi enda kättevõtmise asemel ka naisele enesekindluse kaotanud ripatsiks, aga naiste jaoks pole midagi vastikumat kui mees, kellel ei ole enesekindlust – ja see ei sõltu generatsioonidest.

Eks ta kasvab ikka välja soorollitemaatikast – on Suur Peeter ja Väike Peeter, ning loomulikult on hea olla Suur Peeter, siis annan ka Väikesele Peetrile, niipalju kui on. Ja siis avastan ma ühel päeval, et ma ei olegi enam Suur Peeter.

Samas ei ole mõistlik püüda ka varjata oma läbikukkumist, vaid otsida lahendusi koos lähedase inimesega. Paraku ei luba madal enesehinnang ja võltshäbi seda meestel sageli teha.

Hoiatasin oma loos kõnelevat meest, et ajakirjanduse poole pöördumine ei tee tema elu kuidagi lihtsamaks ega lahenda probleeme. Ütlesin, et kirjutan vaid siis, kui ta usub, et pärast selle loo järelmeid suudab ta kiiremini senisest elust lahti lasta ja alustada uut. Mulle tundub, et mehed liiguvadki kriisiolukorras kuidagi alateadlikult selles suunas, et hävitada kõik – nii enesekindlus kui ka perekond –, et jõuda mingisse nullpunkti, kus on küsimus, kas olla või mitte olla. Ja kui otsustatakse olla, siis on nullist võib-olla lihtsamgi uuesti alustada.

Absoluutselt õige. See on ju enese karistamine. Kuna ma olen nii kehv ja näed, mis nüüd juhtus, siis karistan ennast sellega, et hävitan kõik, mida vähegi annab hävitada. Lahendus... Võib-olla on kõige lihtsam mõelda nii, et elu ei ole kas kõik või mitte midagi. Ebaõnnestumine on äritegevusse sisse programmeeritud. Võitjaks jäävad need, kes ei võta ärilisi ebaõnnestumisi kui traagikat, vaid proovivad uuesti.

Aga antud juhul on mees 90 protsendi ulatuses invaliidistunud.

Lisandub teadmine, et ma olen puudega. Ma ei saa enam väita, et minu elu on veel selle täies ilus ees ja ma saan sellest üle – ei saa. Kõik on läinud. Tavalisel kõrvaltvaatajal pole enam võib-olla isegi midagi soovitada, aga psühholoogil siiski on.

Väljarabelemine seisneb endale teadvustamises, et jah, ma olen nüüd invaliid, aga see ei tähenda seda, et mul ei ole oma elu. On lihtsalt teine taustsüsteem ja teine maailm.

Ei ole mõtet olnut taga nutta, sest see on väga halb võrdlusmaterjal. Tuleb lihtsalt kohaneda uue reaalsusega ja alustada uuesti selle potentsiaaliga, mis veel alles on. See teebki inimese tugevaks – mitte iga hinna eest vigade vältimine või tehtu lõputu kahetsemine.

Kas meestele on lahutus raskem kui naistele?

Ilmselt sõltub sellest, kuidas see toimub. Kui mees jäetakse maha, on see ilmselt raskem variant kui juhul, mil mees ise jätab naise maha.

Mees muutub abielu jooksul oma mugavuses järjest sõltuvamaks oma naisest ja muust pereelust, sellal kui naised muutuvad abielu jooksul sageli järjest iseseisvamaks. Mehe sotsiaalne aktiivsus kahaneb, naise oma seevastu kasvab, kui lapsed juba suuremad.

Meeste ja naiste rollid on olulisel määral võrdsustunud või võrdsustumas, mis tähendab, et nooremad on võimelised olema sõltuvalt soost ka lapsehoolduspuhkusel.

Aga Eesti on soorolli mõttes siiski endiselt kohati üsna konservatiivne ja selge see, et kui mind jäetakse maha, siis kuidas see on võimalik? See ei ole võimalik, sest mina olen ju tähtsaim! Sestap on ka saadud hoop mehele valusam, sest no mida!

Niisiis on meie ühiskond soorollide osas endiselt üsna arhetüüpne. Tea­n ise näiteid inimestest, kelle lahutus on alguse saanud siis, kui mees on jäänud koju isapuhkusele. Naisele käib see lihtsalt närvidele – misasja ta haiseb siin kodus, mis siis, et teeb süüa, mis siis, et tegeleb lapsega. Aga alateadlikult tunnetab naine ikkagi, et mees teeb mingit valet asja.

Jah, ta ei tee seda, mida mehed peavad tegema – ta ei tee karjääri.

Kas inimesed tahavad või mitte, lähtuvad nad ikkagi kultuurinormidest, mis panevad paika, et mehed on need maskuliinsed tegelased, kelle ülesanne on karjäär ja raha.

Naistele meeldib käia meeste tervise pärast südant valutavatel konverentsidel ja kõnelda seal sellest, kui tähtis on meeste n-ö soft power (pehme jõud) perekonna heaolule. Aga mul tekib küsimus, kui palju nad seda seedivad ikkagi tegelikkuses, reaalses elus?

See on muidugi ohtlik küsimus, sest meie, mehed, ei tea seda. Deklareerida, et me oleme võrdsed, on üks asi, aga kui me käitume reaalses keskkonnas, siis ei juhi meid mitte deklaratsioonid, vaid kogemus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles