Janti ikka saab, aga ainult jaokaupa, öelnud Roosimemm, kui oli kasulapselapselaste rutiinselt alanud suvevaheaja pea peale pööranud ja uute tegutsemishorisontide poole suundunud.
Oleks igasugused asjad pahupidi
9. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekirjanik Asta Kassi nimi seostub minule eelkõige lausnaljaka suvejutuga «Pahupidi puhkus». Raamatu ilmumise ajaks, 1983, oli autori aktivas juba kolm jutukogu: «Kloun Korgitsa kodune elu» ja «Igasugused asjad» 1979. aastast ning «Oleks oleks olemas» aastast 1981.
Tavalisest saab tähtis
Kassi lühijutud aitavad kasvada. Kord kirjutab ta mõnest probleemikesest, mida lastega peredes ikka ette tuleb. Ei, mitte osutavalt, vaid kavalasti, asetudes pigem lapse kui täiskasvanu poolele, vahel õpetuseiva pahupidi edasi andes.
«Paha tuju», «Kadunud asjad» ja «Une-Mati» kõnelevad sellest, mis pealkirjast aimub. Aga keeravad jutu pigem sinna, et asjade kaotamiseta oleks maailm igav, uni ei tule, sest Une-Mati lastel saab unisest peast liiv enneaegu otsa jne.
Kirjanik kirjutab väikese ja tavalise suureks ja tähtsaks. Pole ju tühisemat asja august kindlapöidlas. Auk, tegelikult ju eimiski. Aga Kass näitab, et eimiskist saab imelisi asju – juusturiivi ja kalavõrgu näiteks.
Kassi jutukogusid ei saa viia ühise nimetaja alla, et tõsielulood väikelastest või kunstmuinasjutud või mõistujutud. Neis on ühte, teist ja terake kolmandatki. Ka pole kõik naljakad, ehkki «janti ikka saab». Enne Roosimemme oli Kassil veel üks pentsik täiskasvanu: kloun Korgits. Lapsemeelne, aga mitte lapsik, aitab ta oma väikesel sõbral Karlil nii mõnegi murega toime tulla.
«Pahupidi puhkus» oli aga hoopis uus kvaliteet kirjaniku loomingus. Lausnaljakas ja toonases lastekirjanduspildis üksjagu häbematu. Oli ju Leelo Tungal kolm aastat varem arvustustes sugeda saanud, et karikeeris «Neitsi Maarja neljas päevas» täiskasvanut – nimelt peategelase tädi. Kassile tehti mu mäletamist mööda samasisulisi märkusi. Sest ka Roosimemm on karikatuur. Muuseas, enamiku noorte meelest on suur osa vanematest inimestest oma tõekspidamistes ja tegemistes karikatuurid!
Lilli Roos «rokib täiega». On ettearvamatu, mõtlematu ja tujukas nagu teismeline. Loo tegelikud teismelistest tegelased peavad õppima sellega arvestama. Seniilsuse kraesse ei saa kõiki tema tempe teps mitte ajada. Roosimemmes on ettevõtlikkust, elurõõmu ja pööraseid ideid mitme noore inimese jagu.
Soe ja mõistev suhtumine
Jutustaja kergelt üleolev stiil poleks tänapäeva noortekirjanduses midagi erilist. Eriline on aga soe ja mõistev suhtumine, mis autori tahtel igas vanusetasandis inimeste suhtes kõlama jääb. Maailm ja inimesed seal sees on pentsikud, ja tore on!
Mäletan, et jäin pikisilmi järge ootama. Kirjutas ju Roosimemm raamatu viimasel lehel, et suvel saame jälle maal kokku. Järge ei tulnud. 1994. aastal ilmus «Ümbermaailmareis», kimbuke uusi ja vanu jutte. «Pahupidi puhkusest» armsaks saanud jutustamisstiili kohtab nüüd aga Kristiina Kassi raamatutes. Rahvatarkus käbidest ja kändudest peab paika küll!