Esimese eestlasena Oscarile kandideerinud Tanel Toomi (28) erialaõppejõud Jüri Sillart rõhutab: praegu on noormehele olulisim, et kuulsus pähe ei lööks
Tanel Toom jõudis vasktorudesse
5. märts 2011, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuulsust nimetabki Jüri Sillart vasktorudeks. Loodetavasti on kogenud filmimehe kartus asjatu, sest Tanel on kogu senise elu tubli ja arukas olnud.
Asjaosaline ise vabandab ja teatab, et on otsustanud intervjuude andmise asemel keskenduda filmidele: «Olen viimasel ajal saanud rohkem tähelepanu, kui see muidu kaamera taga töötavale inimesele meeldiv on.»
Unetu öö
«Ega ma magama läinud, kui Oscarite jagamist Pro 7 pealt näitas,» kirjeldab Taneli isa Uno Toom ööd helesinise ekraani ees, mis päädis unne suikumisega kella viie paiku hommikul. Siis, kui selgus, et seekord jäi Tanel kuldmehikesest ilma. Aga ega see olegi kõige tähtsam.
«Mõtlen ikka, et ta ju esimene, kes Eestist sinna Oscarite poole otsa lahti tegi. Muidugi olen ma uhke. Ta ainuke poeg ka... Maailma viie parema lühimängufilmi tegija hulka saada – iga mees seda juba ei suuda. Mõni tegeleb asjaga viiskümmend aastat ja pole sinna saand. Tal ikka jube kiirelt läks see asi... Nii palju sain temaga rääkida, et soovisin edu. Tanelil oli ikka ka väga hea meel, et sinna sai.»
Andekas juba lapsena
Väike Tanel, vanuselt pere keskmine laps, tahtis tegelikult hoopis meremeheks saada. Samasuguseks merekaruks nagu tema Muhu saarelt pärit isa, kes juba 36 aastat kaubalaeva kaptenina merd künnab, sõites alles hiljaaegu neli kuud Inglismaa ja Mani saare vahet.
Uno Toom ütleb, et lapsena oli Tanel igati viks ja viisakas, kuigi kaht tütart ja üht poega kantseldas rohkem ema. «No selliseid üleannetusi ta küll ei teinud, et mulle keegi kaebama oleks tulnud, kõva kätt vaja polnud. Hea poiss oli, ei olnud kunagi vägivaldne ega midagi,» räägib isa.
Kuigi Jüris kasvanud Tanel on öelnud, et kindel soov filmirežissööriks saada tekkis alles siis, kui Tallinna Ülikooli filmi- ja video õppetooli reklaamprospekti käes hoidis, lõi lavastajaveri tegelikult välja juba koolis.
Tanel mõtles ise lugusid välja ja tõi need siis koolikaaslastega ka lavale. «Talle, jah, juba väiksest peale see asi meeldis,» kinnitab isa. Pojale meeldis ka laulda – Tanel lõi 11 aastat Venno Laulu käe all kaasa RAMi poistekooris ja hea poisina sai kõigile välisreisidele, isegi Jaapanis käis ära. Paharette ju kaugetele maadele ei võetud.
Peaosa muusikalis
Polnud siis ime, et kauni häälega poiss 1994. aastal Estonia teatris etendunud Tõnu Raadiku muusikalis «Puhh» Christopher Robini osa sai.
«Armas aeg, absoluutselt ei mäleta... Piinlik! Oi, kui piinlik!» hüüatab teenekas estoonlane Helgi Sallo. Ta teab küll suurepäraselt Oscarile kandideerinud Tanel Toomi nime, kuid et ta tähtsa auhinna nominendiga lavagi on jaganud, see esiotsa ette ei löö. On ju teatris hiljemgi lastega oi kui palju etendusi tehtud.
«Kas ta oli selline blond poiss?» hakkab Sallole peatselt üht-teist meenuma. «Väga ilusa häälega oli. Omavahel veel rääkisime, et teda ootab kindlasti laval suur tulevik...»
Muide, netis surfajad saavad siiani hõlpsasti noore Taneli imelist inglihäält kuulata, kui otsingumootorisse sobivad sõnad sisse toksivad.
Lavastaja Neeme Kuningas tunnistab samuti, et esiotsa ei viinud ta nime ja pilti kokku. Ent juhtus ometi: «See ju meie poiss!» Kuningas, kes iseloomustab Tanelit kui taibukat ja säravate silmadega noormeest, ei hoia kiidusõnu kokku: «Musikaalne, lavaline, terane, tundis end laval nagu kala vees.
Ega ma nüüd tema saavutuse üle väga imestanudki – vaimne ja andekas inimene oli ta juba lapsena.»
Kirega on kõik võimalik
Kohe viis aga Tanel Toomi nime ja näo kokku nüüdne menukas poplaulja Merlyn Uusküla. Ta jutustab elavalt, kuidas 11-aastasena «Puhhi» vaatamas käis ja kuidas talle Christopher Robini osatäitja meeldima hakkas. Meeldis niivõrd, et ettevõtliku tüdrukuna otsustas Taneli kohtamisele kutsuda.
«Vaatasin etendusel, et väga huvitav ja tore poiss tundub, ning tekkis hull idee, et tahan temaga tuttavaks saada,» muheleb laulja, kes hankis nooruki telefoninumbri ühiste tuttavate kaudu. «See oli noore tüdruku kohta päris julge samm.
Ju temas oli midagi erilist juba siis, et ma nii tegin,» arvab ta, «sest mul oli juba väiksena kindel arvamus, et poisid peavad ikka tüdrukuid ise välja kutsuma.»
Merlyn saabus sõbrannaga, Tanel sõbraga ja üheskoos mindi Kosmosesse «Free Willy 2» vaatama.
«Pärast seda suhtlesime mõnda aega tihedasti, helistasime ja saatsime kirju,» meenutab Uusküla ja lisab, et pruut ja peigmees nad siiski ei olnud. Rohkem ikka selline lastevärk. Kolm aastat hiljem kohtuti taas «Tähtede laulu» konkursil, mille finaali mõlemad jõudsid.
«Ta oli väiksena samuti väga julge. Kirjad, mis ta mulle kirjutas, olid väga ägedad,» iseloomustab Merlyn Uusküla sõpra. «Naeris hästi palju, oli hea huumorisoonega ja väga hea suhtleja. Tal oli ka palju igasugu hulle ideid, ta oli pisut ettearvamatu.
Meil olid vahel maailma asju arutades kolmetunnised telefonikõned, mille üle vanemad telefoniarve tõttu väga õnnelikud ei olnud.»
Siis aga vajus läbikäimine millegipärast ära ja tekkis umbes 15-aastane paus, kuni noored end üsna hiljaaegu Facebooki kaudu taas leidsid ja vanu aegu meenutasid.
Ning nentisid ühiselt, et kõik on elus võimalik, kui oled julge ja midagi väga tahad. «Võin öelda, et Tanel Toom viisteist aastat tagasi ja Tanel Toom praegu on päris sarnased,» tõdeb laulja. «Ja mul on tõeliselt hea meel ta üle. Tanel on päris kindlasti inimene, kes, kui midagi ette võtab, teeb seda kirega.»
Hea, et Eestist jalga lasi
Tanel ise on meedias kõnelnud raskest öisest vestlusest isaga, mil ta oma lavastajaks tahtmise plaanist teada andis.
Isa Uno seda enam ei mäletagi. «Aga mina pole kunagi peale käind ja sundind, et pead seda või teist tegema. Mees valib oma tee ise, peaasi et oleks rahul,» kostab ta.
Toonane Tallinna Ülikooli režiiõppejõud Jüri Sillart oskaks isegi praegu öelda täpselt koha, kus Tanel auditooriumis istus. «Mäletan küll seda väikest kõlava häälega poissi, kes võttis loengutest alati aktiivselt osa.
Ta oli pühendunud, kursuse üks tublimaid,» räägib Sillart. Noortel režissööriks pürgijatel on tema sõnul alati tahtmised suured, saamine aga taevariik – sõltub sellest, kas sulle «ülevalt poolt» on miskit kaasa antud või ei.
«Ta õppis meil kolm aastat bakalaureuses ja siis aasta magistrantuuris, aga meie teda nii kvaliteetselt käivitada ei osanud,» ütleb õpetaja. «Hea, et ta jalga lasi ja inglismannide maale läks. Film ongi olemuselt rahvusvaheline «jura», seal peabki suhteid, asju ja värke olema. Samas on meil Eestis kõige kergem maailmas hakata filmi tegema – edasi minna on juba raskem.»
Kuulsuse fanfaarid
«Uhke töö,» hindab Sillart oma endise õpilase peaaegu et Oscarit väärinud «Pihtimust». «Olla nominent – see näitab taset, ja edasi on juba õnnemäng, lobby’d ja niisugused asjad. Nüüd suhtleb ta juba hoopis teisel tasandil. Sellisel, kuhu meie omadest pole keegi välja jõudnud. Nii et tagugu rauda, kuni see kuum on. Suur slämm on tal praegu käes.»
Sillart lisab pärast väikest pausi: «Teate ütlemist: läbi tule, vee ja vasktorude? Tuli on tuli ja vesi on vesi, aga mis on vasktorud? Need on kuulsuse fanfaarid. Vaat see on kõige raskem katsumus. Ta on praegu vasktorudes.
Pangegi pealkirjaks: «Tanel Toom vasktorudes»!»
Sillarti meelest on Toom oma ea kohta kahtlemata kõigist teistest meie temaealistest filmitegijatest ees, ehkki – kunstis on ju edetabelit täiesti mõttetu koostada.
Isa Uno loodab aga enne järgmist merele minekut poega kodumail näha. Sest viimati kohtusid nad oktoobris, just enne seda, kui ta jälle merele läks.
Sel nädalal poega veel oodata ei tasu. Kuid pole hullu: «Meremehedki on ju enamus aega kodust ära, midagi pole teha. Ise ta valis selle ala. Sai hea hariduse ja vaatan, et seni on tema valik täppi läinud. Loodame, et tal sinna Oscarite jagamisele veel kunagi asja on!»
Tanel Toom
Sündinud 1. novembril 1982.
Lõpetanud Tallinna Ülikooli filmirežii eriala ja mängufilmi režissöörina Beaconfieldi filmi- ja televisioonikooli Londonis, sealse kursuse kaheksale kohale kandideeris 400 inimest.
Töid: «2.68», «Teine tulemine», «Kord aastas», «Pihtimus».
Olnud režissööri assistent filmide «Täna öösel me ei maga», «Naaber» ja «Ruudi» juures, teinud Allfilmis telereklaame.
2011. aasta Oscarite jagamisel valiti «Pihtimus» 76 lühimängufilmi seast viie nominendi sekka ning võitis 2010. aastal parima välismaise filmi kategoorias tudengifilmide Oscari.
«Teine tulemine» valiti 2008. aastal Veneetsia filmifestivali lühifilmide programmi.
Õudusfilmide tegemisest unistanud Toom on öelnud: «Pilt peab rääkima veel millestki peale silmaga nähtava.»
Meedias kirjutatu põhjal arendab praegu kaht filmi USAs, üht Inglismaal, juttu on olnud ka Eestis kavandatavast psühholoogilisest trillerist «Värav 6» ja filmist «Tume vesi».