Guido Kangur: mälestuste arhivaar

Kiiver, nahk ja higi: eelmine erakordselt kuum suvi jääb Guidole tänu filmivõtetele kauaks meelde. Foto: Kuukulgur Film

Sel nädalavahetusel esilinastuvas komöödiafilmis «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» teeb enam kui 30-aastase näitlejakarjääri jooksul oma esimese filmipeaosa Eesti Draamateatri näitleja Guido Kangur.

Igal esmaspäeval, kui on töövaba päev, seab Guido Kangur (54) – ja nii juba neli aastat järjest – koos abikaasa Pillega sammud Teatri Puhvetisse.

Teate ju küll seda kohvikut Teatri väljakul, Solarise ja rahvusooperi lähedal. Lähevad sinna, aga mitte selleks, et koos sõpradega aega veeta – no seda muidugi ka! –, vaid et sealses džässisalongis kontserte korraldada.

Et Guido on juba aastaid nii Hiiumaal Sõru džässifestivali kui ka kodukandis Ida-Virumaal Rannapungerja jõesuudmes Tuletorni kontserte vedanud, pole muusikahuvilistele mingi uudis.

Täna ongi jälle esmaspäev. Nelja aastaga koguneb päevi, mil Guido ja Pille pole saanud kohal olla, vaid ühe käe sõrmede jagu. Nad saabuvad paar tundi varem – vaja ju tehnika üles seada ning pillimeeste heliprooviks valmistuda.

Guido paneb ühtlasi ka videokaamera töövalmis.

Millega džässmuusika sind nii väga võlub?

Minult on seda ikka küsitud, et miks just džäss... Koolipõlves oli lemmikuks ikka rokkmuusika – Led Zeppelin, Deep Purple, edasi juba King Crimson. Muusika on minu elus alati väga olulisel kohal olnud. Mulle meeldib seda kuulata, plaate osta.

Kuuldavasti lausa premeerid end kordaminekute puhul plaatidega?

Jah. Täpselt nii nagu ma raamatutesse märgin kohti, mis mulle olulised, märgin plaatidele, millised lood on olulised, kust ja mille pärast see plaat ostetud. Mul peab kõik süsteemis olema. Muidugi leidub kogus ka vähem olulisi plaate, nagu ka vähem olulisi raamatuid, aga mulle meeldib teada, miks ja mille pärast mul midagi on.

Täiesti juhuslikku muusikat ma aga ei kuula ja täiesti juhuslikke raamatuid ei loe. Kui raamatus pole midagi alla kriipsutada, pole seda mõtet ka edasi lugeda. Võib vabalt pooleli jätta.

Džäss on mulle aja jooksul aina armsamaks saanud. Ja mitte džässrokk, vaid just melanhoolne, rahulik, kulgev džäss. Klassikaline džäss. Naiselegi on see väga meeldima hakanud ja lapsed kuulavad. Kus ma nad ikka jätan, nad on meiega üsna tihti kontsertidel kaasas.

Arusaadav, kui see nende jaoks vaid suur kolin on, aga mäletan, et ka minu isa, kui olin väike poiss, viis mind mõnel suveõhtul Jurmalasse Dzintari kontserdisaali džässikontsertidele. Mul on see selgelt meeles. Ega mulle muusika korda läinud. Arvan, et sillad on elus väga tähtsad.

Nii et rokkari roll «Kormoranides» on teatud mõttes tagasipöördumine noorusaega?

Jah, nagu need filmi-vanamehedki.
Ise pole ma küll kunagi rokilaval olnud, ehkki sellest kunagi väga unistasin. Aga no ei saanud! Mul tuli hoopis näitemängu teha ja bändi mind ei võetud. Veelgi enam, igal aastal lubati poistekoori võtta ja lubati, et võib-olla järgmisel aastal saab...

Noh, filmis ikka rokilavale lõpuks sain. Elasin rolli sisse, päris vinge ja vahva oli, aga ootan tänaseni hirmuga esilinastust, seda, kui sõpradega saalis istun ja tõele näkku vaatan.

Miks hirmuga, mida sa põed?

Mis mind isiklikult näitleja elukutse juures väsitab, on stress. Mul on pidev stress. Närveerin, kui etendus tuleb... Eks seda ole kõigil näitlejatel, mõnel rohkem, mõnel vähem. Aga jah, kui mind midagi väsitab, siis see on alaline stressiseisund, mis ununeb ainult laval mängides. Muidu on aga küll selline pidev muretsemine.

Siin kohvikus džässiõhtutel olen ju tegelikult vaba, aga ikka ma lähen kontserdi algul ja teretan inimesi. Ning alati mõtlen enne mitu korda läbi, mida ja kuidas neile öelda. Kogu aeg mõtlen, miks nii ja miks mitte teisiti või et oh, ma oleks pidanud hoopis naa ütlema...

See teeb ju elu raskeks?

Teeb küll, aga ma ei oska teisiti. Olen natuke liiga endast läbi laskja.
Täna just mõtlesin, et nii ei tohi. Aga hea on ju rääkida – ikka lasen! See võib ju tervisele mõjuda.

«Kormoranides» teed oma esimese suure filmipeaosa?

Jah. Olen filmis üldse vähe mänginud ja ega päris hästi filmi spetsiifikale ole pihta saanud. Olen ju ikka rohkem teatrinäitleja olnud ja seal käib natuke paksemate värvidega mängimine, filmis aga – arusaadavalt – on nii, et mida vähem, seda parem.

Võtete ajal vahel läksin ja küsisin ise poistelt (filmi loojad Andres Maimik ja Rain Tolk – toim), et kas saab enne, kui teeme ühe duubli veel, natuke rääkida.

Kui leidsime, et «värve» oli liiga palju, tegime uuesti. Ja kui mulle mõnikord tundus, et üht või teist asja võiks teatud viisi teha, tegime minu variandi.

Kuid poistel on ju oma nägemus, oma huumorisoon. Mina olin nende mängus ja pidin sellest aru saama. See oli väga oluline. Kui oleksin hakanud oma jonni ajama, oleksin paadi põhja lasknud või asja katki kiskunud. Tuleb osata ennast selles filmitegemise legos õigesti asetada.

Ma väga loodan, et leidsime alati õige asja. Aga jäägu see juba vaatajate otsustada.

Kuidas ise rahule jäid?

Iseenda mänguga ei jää ma kunagi rahule, sõprade ja kolleegide omaga küll. Jüri Vlassov teeb väga armsa rolli, Enn Klooren, Roman Baskin... Või keemia, mis tekkis abielupaaril, kus meest ja naist mängisid Romka ja Ene Järvis... Teiste mängu nautisin küll väga.

Miks ma üldse selle pakkumise vastu võtsin – sest olen filmi vähe teinud, aga nii väga tahan seda teha. Tahtsin ennast proovile panna, ja kuigi veel proovivõtetel kõhklesin, toetasid sõpradest näitlejad mind kõvasti.

Meenub ehk mõni põnev seik filmi tegemisest?

Kõik see oli üks seik... (Naerab.) Kolmkümmend päeva seiku ja nahkriietes olemist, see on päris karm! Aga seegi on mul tegelikult läbikäidud etapp. Kui oma mootorrattamehe elu alustasin – mulle meeldib suvel ringi vuristada –, olid ju nahad ümber.

Nii et teadsid juba ammu, et nahkpükse ei pesta?

Kuule, siiski pesti, sest kuidas ma muidu neid mudast puhtaks sain?
Aga noh, mis seiku... Selle filmi tegemisel laabus kõik kahtlaselt hästi. Kõik said üksteisega hästi läbi, aga selleni ikkagi ei jõudnud, et lõpetame üks päev varem, istume, joome klaasikese veini ja räägime natuke juttu... Kui film sai valmis, ei saanud ma lõpupeol olla, ja isegi nüüd, kui on esilinastus, sõidame perega järgmisel hommikul Soome suusatama.

Filmist jääb mulje, et õlu oli teil küll pidevalt ees.

Mina jõin arusaadavalt vett, sest pidin ju pärast võtet ära sõitma. Kas siis mootorratta või autoga. Võib-olla mõnel üksikul päeval jõin päris õlut. Mul oli siis see hea asi, et polnud etendusi, ma ei pidanud kogu aeg ära kiirustama.

Lähete Soome lumelauaga sõitma? Ega see ohtlik ole?

Ei ole. Harjumise ja harjutamise asi. Minu meelest on lumelauaga sõita isegi turvalisem kui suuskadega, nendega võib rohkem juhtuda. Tore, et üheksa-aastane Karl Artur õppis selle imekiiresti selgeks, isegi tema sõidab lauaga. Anna Aurelia on seitsmene ja sõidab suuskadega väga hästi, ta on juba kolm aastat ka meiega kaasas käinud.

Lumelauasõit on samasugune rõõm nagu kalapüük ja fotograafia, mida saab ainult ilusates kohtades teha.

Otsid seiklusi? Sinu reisiraamatu pealkirigi kõlab: «Elu on seiklus».

Jaa, ikka otsin. Aga mõõdukal moel. See mootorrattaga ringi põristamine on ju ka nagu millegi otsimine. Ma ei puutunud ratast aastaid, kui lapsed olid väikesed.

Sõidad kuhugi ihuüksi?

Ei. Sel suvel sõitsime ikka Pillega koos ka, kui Viinistus proove tegime ja etendusi mängisime. Või sõitsin naisele etendusele vastu ja tõin ta õhtul koju. Niisama sõitmise pärast ma küll enam ringi kolada ei viitsi.

Ootad vist juba kannatamatusega aega, millal saaks näpud mulda pista?

No kui sa vaatad neid kivistunud hangesid, mis meilgi koduhoovis on, siis mina küll ei kujuta ette, millal sõrmed mulda saab pista. Pealegi on nüüd laste rõõmuks võetud perre koer, väga armas kuldne retriiver.

Mina temaga ei riidle, aga tulpe tuleb «tänu» temale üsna vähe välja. Isegi need vähesed, mis mullu väikeste korvidega maha istutasin – koer vaatas seda suure toa aknast pealt –, olid õhtuks trepi peale kokku kogutud. Ja ootas kiitust kah veel!

Nii et praegu on tulbiprojekt natuke taandunud. Pealegi on naabril samasugune koer, nad tahavad mängida ja möllata, panevad läbi peenarde. Loodan vaid, et saavad vanemaks ja targemaks. Ega ma sest tulbihobist loobu, aga olen seda veidi taandanud. (Hakkab naerma.) Et mitte jälle stressis olla, et mis mu tulpidest saab! Nad on ju mul aias isegi kaardistatud, ma tean, kust midagi peab tulema.

Millega just need lilled sind võluvad?

Ma ei tea. Meil on draamateatris ju vanameister Jaanus Orgulas, kellega oli, millest rääkida. Eks tallegi oli see omal ajal üllatuseks, et mingi noor nagamann on tulpidest huvitatud. Meil tekkis kontakt, vahetasime sibulaid. See minu tulbiaed on tegelikult nagu margikogu – seal on kaks tulpi üht sorti, kolm teist, mõnda vaid üks, sest aed on väike.

Üldse see aiapidamine... See on kodust. Emal ja isal oli ju vaat et botaanikaaed seal Peipsi ääres Rannapungerja jõe kaldal. Tõesti selline võimas ja lopsakas aed. Arvan, et kõik asjad hakkavad kusagilt pihta... Mu venna kodus on sama moodi, lillepeenrad ja iluaed.

Küll see võib kurb olla, kui tulbid ära õitsevad.

Ei ole... Kui nad on oskuslikult aeda istutatud, õitsevad jaanipäevani. Eks ma lähen lõhun suusakepiga natuke lund ka ära, et päike varajastele rohkem ligi saaks.

Maja on meil mere ääres. See on mulle eluaeg oluline olnud, et mul meri lähedal oleks. Mitte et ma iga päev mere ääres käiksin, aga see teadmine. Mulle on vajalik teadmine, et meri on kodu lähedal, et võin alati mere äärde jalutada.

Labane on öelda, et mulle annab see jõudu, aga tähtis on, et ta on olemas, käepärast. Võib-olla jälle sellepärast, et olen sündinud Toilas, mis on samuti mere ääres, elanud Jõhvis, mis pole ka merest kaugel... Naise kodu on Võrumaal, järve ääres. Ilmselt on meile oluline vee lähedus. Kui oleks vaja kodukohta vahetada, siis arusaadavalt avastaksin, et otsin ikka mereäärset paika.

Mis on sinu suure hobi – pildistamise – tegelik põhjus? Hetkede jäädvustamine?

Jaa. See on hetkede jäädvustamine ja kaasatoomine, ma tahan neid teistega jagada.
Käisime mõne aja eest Tais ja Malaisias, mul on sealt üle 3000 pildi. See oli nii vahva reis! Nagu palverännak kogu perega, kõigil seljakotid seljas. Meeletult käisime, nägime, sõitsime... Märkan aina, et püüan pildistamisega justkui mälestusi kaasa tuua.

Mälestused on minu jaoks väga olulised asjad. Olen vist sellest põlvkonnast. Mulle meeldib reisidelt midagi kaasa osta, see on nagu mälestus, mis aitab justkui aega tagasi kerida. Näiteks on mul riiulil üks kruus. Vaatan selle peale ja kohe hakkab nagu filmilint kerima.

Pilte toon samamoodi kaasa. Mulle meeldib mälestustes sorida, vahel vanu raamatuid kätte võtta ja vaadata, mis on oluline olnud... Ja miks on olnud. Olen iseeneses sorija ja enda kallal õiendaja.

Küsin endalt, kas ma pole küllalt süvenenud, asjadega süvitsi läinud. Ma ei arva, et olen erand. See on kõigil nii, sul ka, on ju?

Väga suur üleskirjutaja ma ei ole, aga on ka üleskirjutusi oma elu kaaluvamatest hetkedest.

Valmib elulooraamat?

Ei. Raamatumõtteid on mul küll, aga elulooraamatut ma ei tee. Miks peaksin? Mulle on mitu korda seda ettepanekut tehtud, ka mitmed koolivennad ja -õed, aga mina ei tee seda. Mul on nii palju muud teha. Kui keegi kunagi tahab kirjutada, siis ta kirjutab minust, mis mees see oli, aga see ei ole minu asi.

Usu mind, mul on huvitav elu. Ainult vahel väsin ära.
Kui palju tahaks kõike teha, mis huvi pakub! Kui palju tahaks näiteks kokata... Tean, et mulle see meeldiks, aga pole olnud aega sellesse süveneda.

Ma tahaks tõesti oma perele hõrku liharooga teha. Aga no näed – tulin just Valgamaalt Eesti Kontserdi mõisaprojekti ajamast, nüüd olen siin, homme lähen proovi, mul on kuus kaksteist etendust draamateatris mängida, lisaks veel külalisena teistes teatrites, on ka teleasjad...

Mõni küsib, et kas ma pole mõelnud lavastada. Muidugi olen. Mind on alati teatris köitnud see, et mitte kuidas, vaid mida. Mind ei huvita eriti vormilised otsingud, ma tahaksin heale tekstile tähelepanu pöörata, ja seetõttu meeldib mulle väga lugemisteater. Nagu tegid omal ajal Tõnis Rätsep ja Juhan Viiding.

Kus näitlejad pole veel rolle välja mõelnud, kus lavastaja pole hakanud nippidega edvistama ja kus lihtsalt püütakse saada kätte teksti mõtet, tekstile lähedale saada. Olen ääretult tänulik sellise teatri kuulaja.

Muide, püüame seda liini ka siin väikeses džässisalongis jätkata. Minu mõte on leida puutepunkte heale džässile ja tekstile.

Millest sa veel unistad?

Ma ei unista millestki, mul pole isegi seda aega, et istuks ja unistaks. Kui ma midagi tahan, siis lihtsalt hakkan vaikselt tegema.

Ja aeg-ajalt ikka tuleb midagi uut mu juurde. Ilmselt ongi nii, et mis peab, see tuleb ise. Ma ei ole ju kunagi põlenud soovist džässiklubiga tegelema hakata. Või festivale teha. See kõik on ise mu juurde tulnud. Noh, loomulikult olen selleks ise põhjust andnud, aga nad on ka ise jõuliselt mu juurde tulnud ja ma olen nad vastu võtnud.

Mis muutus sinus seoses isaks saamisega?

See, et ma tunnen kohustust laste ees. Teen ehk rohkem tööd. Ja kindlasti olen saanud nooremaks.

Malaisia-reisil sa ei kartnud, et lapsed võivad mõne viiruse saada?

Ikka kartsin. Et kõht võib lahti minna, palavik tulla... Aga me ei jätnud neid juba imikutena kunagi reisidelt maha. Sest arvan, et nad peavad kaasas olema, ma ei taha üksinda ära minna.

Tead sa, ja see ongi suur rõõm, et nende tervisega midagi ei juhtunud, aga nad nägid, kuidas inimesed mujal elavad. Nägid, kuidas kõigile on ruumi, et inimesed on nii rõõmsad ja õnnelikud ja nende silmad säravad.

Kui käime ilmas ringi, siis ikka vaatame inimesi, nende elusid, külastame kodusid, läheme kohtadesse, mis turismimarsruudist välja jäävad. See kõik annab nii palju, et on rõõm jälle tagasi oma koju tulla.

Oled õnnelik inimene!
(Vaikselt.) Tahaks loota küll, jah...

Miks sa ennist videokaamera üles panid?

Ma olen ju arhivaar, koguja. Mul on kõik džässiklubi kontserdid üles võetud. Kõik neli aastat on CD-tornis. Mitte kellegi jaoks. Ainult minu enda jaoks.

Kui oleksid tänasest päevast mõne foto teinud, siis millest?

Tegin täna väga palju fotosid! Sõitsin ju mööda Eesti imekauneid mõisaid. Alguses pildistasin lihtsalt, et jäädvustada kohti, kus võiks kontserti teha, aga siis hakkasin ikkagi aknaid ja uksi pildistama. Kuni lõpuks sai aku tühjaks.

CV
Guido Kangur

Sündinud 9. juunil 1956
Lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1980. aastal (IX lend).
Töötas aastatel 1980–1992 noorsooteatris, aastast 1992 draamateatri näitleja.
Avaldanud kaks teost: reisiraamat «Elu on seiklus» ja kahasse Jaanus Orgulasega «Dialoog tulpidega».
Pälvinud muu hulgas Ants Lauteri nimelise auhinna (1990), Eesti Teatrikriitikute Ühenduse Hea Teatri auhinna (2002), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2011).
Abielus Pille Lukin-Kanguriga, poeg Karl Artur ja tütar Anna Aurelia.

Arvamus

Pille Lukin-Kangur
abikaasa

Kuna mõtleme Guidoga nii ühtmoodi, on väga raske kirjeldada, milline inimene ta on. Kõik on nii nagu peab.

Ei ole just hea toon oma meest kiita, aga kui ma sellest kinni ei pea, siis võin julgelt öelda, et ta on arukas, rahulik, kannatlik, järjekindel. Ei saa aga öelda, et ta on kodutöödes väga osav. Kui mõni kodumasin rikki läheb, pean kutsuma remondimehe, ootama, millal isa Võrust külla tuleb või poeg suuremaks kasvab.

Isana tal valmis vastuseid ei ole ja mulle see meeldib, et ta ei ütle: nii on ja nii jääb. Kõike saab rääkida ja arutada. Olemegi selline pere, kes õhtul enne magama ei lähe, kui päev on läbi arutatud. Ise naerame, et teeme koosolekuid. Vahel võtavad ka lapsed neist osa.

Raivo Tafenau
muusik

Guido on pidevas liikumises, ta ei salli paigalseisu. Mulle meeldib eriti tema maailmapilt, sest see ühtib minu pildiga. Guido väärtustab loodust, autentsust, muusikat, kõike seda head, mida inimene on loonud.

Teinekord on tal kurvapoolne pilk. Aga see on väga petlik, sest tema sisemus pulbitseb, ta oskab endale leida maailmast neid väärtusi, mida ehk tavainimene ei oska.

Kohtusin Guidoga tänu muusikale ning kahjuks pole veel jõudnud temaga saunas õlut juua. See on ainuke asi, millest unistan: et saaksime end ükskord põhjalikult tühjaks rääkida, mis me sellest elust ja maailmast arvame.