Viis halenaljakat lugu, kus naljad on segatud nii, et kurbust on rohkem kui lõbu, aga milles on siiski huumorimeelt. Ja see on suur asi kirjaniku puhul ja elus üldse.
Muusika mängib, inimesed tõmblevad
30. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moodne aeg – ja ma ei mõtle siin seda oivalist raamatuseeriat, milles Ishiguro uus teos Aet Variku tundlikus tõlkes ilmus – tundub ju kohati selline tõsine kamakas, et kergem hakkab isegi paljalt faktist, et Margus Saar viskab siinse väljaande nimekaim-saates ilma üle väikse naljapoisi.
Tõsiduse, pealesurutuse ja ületähtsustamise känkraga maadlevad ka «Nokturnide» tegelased. Viis novelli, mis on nii samas võtmes (kahe puhul ka sama tegelasega), et moodustavadki nagu kontseptuaalse muusikaalbumi: kompleksromaanis kõlavat muusikat kujutame me etteantud nimede ja palade ja teemade abil ise endale sisekõrva, ja see ei ole päris moodsa aja muusika, vaid ülimalt nostalgiahõnguline ning sobib siia filmiheliribana kenasti.
Need jutud ise. Ma vabandan, kui kohati ümber kipun jutustama – ma enam ei tee, aga ma ei ütle põhilist ära. Aga mõelge nüüd ise, kuhu me vahel satume. Neid olukordi tuleb meil iga päev ette. Need lood on nagu naaber, kes uurib konteineris, mida sa ära viskad, ja ütleb sulle, et sa viskad valesid asju ära.
Või nagu agressiivne müügimees või usukuulutaja, keegi, kes sekkub ebaadekvaatselt. Kujutage ette telereklaami, mida sa ei saa kinni klõpsata. Nii satuvad Ishiguro teose kangelased mingite tingimuste ohvriks või imelikke asju ajavate isikute meelevalda. Ja katsu siis ise normaalseks jääda!
Moosekant, kes kistakse afääri, kus ta peab serenaadi saatma lapsepõlve lemmiklauljale, kes ootamatu etteastega ütleb adjöö oma abikaasale, kelle meelelahutusäri seadused käsivad noorema vastu vahetada.
Noorpõlvesõpradevaheline, ent ühele poolele peale sunnitud kokkulepe, kus vastupidi, on tarvis naist kinni hoida maailma kõige totramate, aga ääretult tõsiste vahenditega, mille käigus on vaja korteris tekitatud kaose autorlusest hoidumiseks keeta koerahaisu tekitavat saapaleent, et juhtunu kirjutada peni kraesse.
Ebaõnnestunud bändimees, keda ükski bänd ei taha liigse loomingulisuse tõttu, mida ta peab siis linnast pagendatuna vallandama mägikuurordis turiste lollitades ja oma marutõsiduslastest õe ja õemehega vägikaigast vedades.
Anti-ilueedist saksofonist, kes viiakse nii kaugele, et ühel hetkel avastab ta end ilukliinikust, pea sidemes, varastatud jazz’i-auhinda, mis polnud talle määratud, praekalkuni kerre peitmas.
Tšellist, kes avastab, et tema õpetajanna pole kunagi... ma lähen juba liiga kaugele.
Kui me selle nukruse keskel üldse suudame koomilist näha, siis seda enam, et raamat on kirjutatud surmtõsiselt: meile näidatav olukord kujundatakse nii jaburaks, et me seda jaburust enam uskudagi ei suuda, mistõttu me elame tegelastele kaasa imestamata ja ahhetamata, mõistlikult, nagu kuulatakse sõbra juttu.
Muide, Ishiguro, Jaapan... Jaapan on üldse teemaks, kahjuks süngetes rubriikides... Mingit Jaapanit siin ei ole. Itaalia (Veneetsia), Inglismaa, USA. Eks ju eesti keeles varem ilmunud «Päeva riismedki» toimu Inglismaal, samas kui «Mägede kahvatu terendus» siiski Nagasakis. See näitabki, et... ma ei tea, mida see näitab, see ei peagi mitte midagi näitama. Iva pole selles. Katastroof võib toimuda ka mikrotasandil, aga siis läheb elu jälle edasi, ehkki mitte enam endisena.
Raamat
Kazuo Ishiguro
«Nokturnid»
Tõlkinud Aet Varik
Sari Moodne Aeg
Kirjastus Varrak