Vananenud kosmosesüstikute pensionile jäämise tõttu peavad Ameerika astronaudid hääletama end Vene kosmoselaevadele, kirjutab Alo Lõhmus.
Ameeriklaste kosmoselennud sõltuvad venelastest
25. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümnendite vältel USAd uhkelt teeninud kosmosesüstikute ajastu lõpeb praeguste plaanide kohaselt juba 2010. aastal, mil kolm kulukat ning logisema kippuvat süstikut käigust maha võetakse.
Süstikute järglaste, Ameerika uue põlvkonna kosmoselaevade esimene start on planeeritud alles aastasse 2015. See tähendab, et vähemalt viie aasta vältel ei ole USA-l võimekust saata inimest maailmaruumi ning isegi rahvusvahelisse kosmosejaama pääsemiseks tuleb Ameerika astronautidel konkureerida Vene Sojuzide istmekohtadele võrdselt tavaliste kosmoseturistidega, kirjutas ajaleht International Herald Tribune.
Kosmosepause on USA pidanud varemgi. Seni kõige pikem vaheaeg kestis Apollo programmi lõpust 1975. aastal kuni esimese süstikulennuni 1981. aastal. Katastroofid süstikutega Challenger (1986) ja Columbia (2003) katkestasid mõlemal korral lennud kaheks aastaks.
Ent eelseisev paus võib kujuneda kõige pikemaks, kui NASA uute rakettide väljaarendamine peaks mingil põhjusel – näiteks rahapuudusel – hilinema.
President Bushi käe all sündinud otsuse kohaselt asendatakse kosmosesüstikud terve rea uute kanderakettidega programmi «Constellation» (tähtkuju) raames, mis võtab paljuski eeskuju omaaegsest Apollost. Isegi eesmärgid on «Constellationil» sarnased: saata ameeriklased tagasi Kuu peale (aga mitte lühikesele visiidile, vaid alaliselt asustatud Kuu-jaama) ning viimaks ka Marsile ja ehk isegi asteroididele.
Kuu-jaama kohaleviimiseks luuakse 110 meetri pikkune võimas kolmeastmeline kanderakett Ares V, lendamiseks Maa-lähedasele orbiidile aga väiksemamõõdulisem Ares I.
Kuni kuueliikmelisi meeskondi hakkavad kandma kosmoselaevad Orion, mis on Apollo laevade ideelised järglased, kuid korduvkasutatavad ning võimelised lendama ka ilma meeskonnata, näiteks kaubaveoks.
Et need sõiduriistad saaksid NASA 17 miljardi dollari suuruse aastaeelarve raames valmis ehitatud, selleks võetaksegi süstikud kokkuhoiu mõttes käigust maha. Ameerika astronaudid aga on saadetud treenima Vene kosmoselendude keskusse Moskva-lähedases Tähelinnas.
USA ja Venemaa kosmosekoostöö on juba 15 aasta vanune – esmalt lendasid ameeriklased Vene kosmosejaama Mir pardale, seejärel asuti koos ehitama praegust rahvusvahelist kosmosejaama.
USA asus üheksakümnendate aastate alguses venelastega koostööle selleks, et Vene raketispetsialistid ei jääks töötuks ega tõttaks oma oskusi ja teadmisi pakkuma paariariikidele. Kõigi nende aastate vältel on Ameerika astronaudid jõudnud harjuda vene elu eripäradega.
Näiteks 1990. aastate keskel Venemaal treenides pidid nad kannatama sõna otseses mõttes tühja kõhtu. «Riiulid olid toidust tühjad,» kirjeldas ajalehele Michael Barratt, kes valmistas ette esimesi Mirile suundunud astronaute. «Viiel õhtul seitsmest sõime vaid riisi ja ube.» Väljaõppekeskuses oli probleeme küttega, nii et pakaselistel talvedel läksid raisku bioloogiliste eksperimentide materjalid.
Ameeriklased kahtlustavad, et vähemalt toona kasutasid venelased olukorda ära ka astronautide järel luuramiseks. NASA asedirektor mehitatud lendude programmi alal Venemaal Mark Bowman meenutab, kuidas Moskvast Houstoniga peetud telefonikonverentsidel katkes side regulaarselt iga 30 minuti tagant.
Bowman harjus sellega niivõrd, et kord hoiatas ta konverentsi 28. minutil kaaslasi peatse katkestuse eest ja avaldas soovi, et «need pagana KGB tüübid saaksid endale pikemad lindid». Järgmisel telefonikonverentsil tekkiski katkestus alles 45. minutil – venelased olid endale hankinud uued, 90-minutilised kassetid.
Nüüdseks on venelased muutunud aga palju avatumaks ning astronaudid võivad arvestada isegi personaalsete mugavustega, märkis Bowman.
Ent vene elu edenemisest hoolimata valmistab eelseisev lennuvõimetus ning sõltuvus Venemaast ameeriklastele üha rohkem muret. Esiteks astuvad neile hoogsalt kannale hiinlased, kes tegid hiljuti Shenzhou VII laevaga järjekordse eduka stardi ning sooritasid oma esimese kosmosekõnni. Hiina plaanidesse kuulub oma orbitaaljaama rajamine ning maandumine Kuule.
Kuna USA jõuab Kuule kõige optimistlikumate plaanide kohaselt alles 2020. aastal, siis võib juhtuda, et neid tervitavad seal Hiina taikonaudid, kes ei kavatsegi teha teoks ameeriklaste plaani anda esimesele Kuu-baasile Neil Armstrongi nimi.
Katkestuse on hukka mõistnud USA presidendikandidaadid John McCain ja Barack Obama. Mõlemad on oma pühendumust kosmoselendude jätkumisele väljendanud valimisrallidel Floridas, kus seoses süstikuprogrammi lõpuga kaotavad töö tuhanded töölised.
«Presidendina kindlustan ma, et meie astronaudid jätkavad kosmose avastamist ega pea lennuvõimalustes sõltuma kellestki teisest,» lubas McCain. Obama on kritiseerinud kehva planeerimist ja ebapiisavat rahastamist, mis on Ameerika kosmoseprogrammi praegusesse olukorda viinud.
Vene-sõltuvuse mõistlikkuse küsimus on eriti tõusnud päevakorda pärast Venemaa ja Gruusia vahelist augustisõda ning rahvusvahelise olukorra üldist pingestumist.
NASA juht Michael Griffin on olukorda nimetanud äärmiselt näotuks. Enda sõnul andis ta viis minutit pärast Gruusia sõja algust käsu uurida võimalusi süstikulendude jätkamiseks ka pärast 2010. aastat.
Augustis oma nõunikele saadetud e-kirjas märkis Griffin, et «sündmused on teinud selgeks, kui rumal oli USAst ajada poliitikat, mis toob kaasa vabatahtliku sõltuvuse teisest riigist».
Teisalt näitasid venelased end pärast 2003. aasta Columbia katastroofi usaldusväärsete partneritena, kui nad aitasid Ameerika astronautidel jõuda rahvusvahelisse kosmosejaama ega üritanud USA õnnetust ära kasutada, ütles ajalehele USA ja Venemaa kosmosesuhete ekspert Susan Eisenhower.
Ka Vene kosmoseagentuuri Roskosmos asejuht Vitali Davidov kinnitas, et Ameerika meeskondade orbiidile lennutamine teeb venelastele suurt au.