Maailma Looduse Fondi (WWF) avaldatud raporti «Elav planeet» kohaselt jätab Eestis elav inimene suuruselt üheksanda globaalse jalajälje maailmas.
Eesti ökoloogiline jalajälg on maailma üheksas
2005. aasta andmete kohaselt oli eestlastest suurem jalajälg vaid Araabia Ühendemiraatides, Ameerika Ühendriikides, Kuveidis, Taanis, Austraalias, Uus-Meremaal, Kanadas ja Norras elavatel inimestel.
Ökoloogiliseks jalajäljeks nimetatakse inimese tarbitud taastuvate loodusvarade hulka võrreldes nende taastumisvõimega. Selle kohaselt on maakera pind kui piiratud ressurss, mida kasutatakse oma vajaduste rahuldamiseks.
Ökoloogilist jalajälge arvutatakse globaalsetes hektarites ehk maakera keskmise bioloogilise produktiivsusega hektarites.
Keskmise eestimaalase ökoloogiline jalajälg on 6,4 globaalset hektarit ehk üle kahe korra suurem kui sama näitaja maailma keskmine ehk 2,7 globaalset hektarit.
Jalajälge mõõtes arvestatakse, kui palju moodustab riigi koguterritooriumist haritav maa, bioproduktiivne meri, mets, energiamaa, täisehitatud ja bioloogilise mitmekesisuse jaoks jäetud maa. Lisaks jälgitakse ka inimeste mõju keskkonnale kasvuhoonegaaside tootmise näol.
Raporti kohaselt on Eestis ühe inimese kohta 0,84 globaalset hektarit haritavat maad, 0,14 karjamaad, 2,37 metsa, 0,08 hektarit kalastuseks sobilikku vett ja 0,18 globaalset hektarit täisehitatud maad. Kasvuhoonegaaside tootmisega seotud eestlaste jalajälg on 2,79.
Eesti positsioon on kolme aasta jooksul siiski paranenud, sest 2003. aasta andmete kohaselt oli Eesti ökoloogiline jalajälg 6,5 globaalset hektarit, millega oldi maailmas seitsmendal kohal.
Eesti lähinaabritest on Soome 16., Rootsi 18., Venemaa 36., Läti 42. ja Leedu 48. kohal.