Vjatšeslav Morozov: EL ja Venemaa - tupik või uus algus?

Euroopa kahe tähtsama rahvusvahelise jõu, Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeseis võiks kenasti illustreerida ulmest tuntud paralleelseid reaalsusi. Õiguslikus mõttes lähtuvad mõlemad endiselt 1994. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingust (PCA).

Ametlikult lõppes selle kehtivus 2007. aastal ja sealtpeale on see vastastikusel nõusolekul automaatselt edasi kehtinud. Kõnelusi uue raamlepingu üle on loiult peetud 2008. aasta juunist, ent seni pole neil läbimurret saavutatud.

Igatahes on enamik asjatundjaid ja asjaosalisi ühel meelel, et PCA on praeguseks ajast ja arust ning kui üldse, siis pigem sümboolse tähendusega raamistik.

Asjakohasemad on konkreetseid teemasid katvad lepingud. Eriti oluline on 2006. aasta viisarežiimi lihtsustamise leping, mis on toonud märgatavat tulu liikumisvabaduse edendamisel niinimetatud laiemas Euroopas.

Viimaste teadete põhjal paistavad pooled olevat saavutanud mõningat edu viisavaba režiimi kehtestamisel, kuigi pole tõenäoline, et selles osas langetataks vähegi olulisem otsus praegusel Nižni Novgorodis peetaval tippkohtumisel.

2003. aastal Peterburi tippkohtumisel välja kuulutatud neli ühisruumi on nüüdseks kindlalt saanud bürokraatliku reaalsuse osaks. Neil on oma tegevuskavad ning õige mitmed ametnikud Brüsselis ja Moskvas näevad vaeva eduaruannete ja strateegiadokumentide kirjapanemisega.

Ent ka siin tuleb vaadata kõrvale viimaste aastate ja kuude tähtsamaid sündmusi, näiteks «gaasisõdu», ELi energiaturu jätkuva liberaliseerimisega seotud konflikte või isegi Venemaa äsjast juurviljade impordi keeldu. Kõik need annavad märku, et ühine majandusruum (mis hõlmab ka energiadialoogi) toimib otsekui paralleelmaailmas.

Kahe- ja mitmepoolsed küsimused kerkivad esile, nende üle kõneldakse ja mõnikord neid ikka üksikjuhtumite haaval ka lahendatakse. Kokkulepped, ühisruumid ja tegevuskavad, mis peaksid ju hõlbustama vastastikuseid suhteid ja pakkuma välja reeglid konfliktide lahendamiseks, on jäänud enamasti varjusurma ning neist kõneldakse vaid poliitilistes avaldustes.

Paljud vaatlejad usuvad, et moderniseerimispartnerluse algatus, mille Euroopa Komisjon käis välja vastuseks president Medvedevi pöördumisele lääne poole palvega aidata Venemaal moderniseeruda, jääb samuti vaid paberile.

See algas suuresõnaliselt aasta eest ning esimene, detsembris avaldatud eduaruanne märkis juba «mõningat edu» sellistes valdkondades nagu energiatõhusus ja transport. Uus aruanne peaks esitatama praegusel tippkohtumisel. Ent algatuse ülesehitus on ilmselgelt kompromiss.

ELi algne kavand rõhutas tugevasti stabiilse ja läbipaistva normatiivse raamistiku tähtsust, niisiis õigusriiki, võitlust korruptsiooniga ja kodanikuühiskonna tähtsustamist. Moskva oli nõus tõstma võitluse korruptsiooniga esmatähtsaks, kuid tal õnnestus kahandada teiste õigusriigiga seotud eesmärkide tähtsust, nii et kõik taanduski peamiselt võitlusele korruptsiooniga.

Investeerimiskliima paranemist on kavas saavutada mitme tehnokraatliku võttega, näiteks investeerimistõkete ühise andmebaasi loomisega. Tervikuna annab partnerluses tooni Venemaa arusaam moderniseerimisest kui tehnilisest uuendamisest, mistõttu puhtmajanduslikud eesmärgid on tunduvalt tähtsamad kui poliitilisemad sihid.

Küünilisemad analüütikud väidavad, et selline kokkulepe on mõlemale mugav. Brüssel võib nüüd kinnitada, et on tõelise partnerluse vaimus pakkunud Venemaale välja ühisraamistiku, mis peab kaasa aitama nii hädasti vajalikule ühiskondlikule muutusele.

Moskva aga loodab kasutada ELi ära tehnoloogia ja investeeringute allikana, hoides samal ajal ebameeldivad küsimused inimõiguste olukorra ja poliitilise vabaduse kohta sobivalt tagaplaanil.

On siiski mõningaid erimeelsusi tekitavaid probleeme: Venemaa tahab kindlapeale saavutada viisavaba režiimi, EL aga soovib avaldada survet Gazpromile, et see muudaks oma monopolistlikku käitumist.

Neid saab siiski käsitleda eraldi, sui generis probleemidena, mis ei avalda vahetut mõju üldisele «tõelisele partnerlusele». Kui selline tõlgendus on õige, ei tasu loota tõsisemaid muudatusi ei Venemaal endal ega ka Venemaa ja ELi suhete arengus järgnevatel aastatel.

Samal ajal on silmapiiril võimalusi, mis võivad aidata meil loobuda niisugusest staatilisest mudelist. Lõppude lõpuks on ju president Medvedev ise öelnud, et Venemaa siht on poliitiline moderniseerimine. Peaaegu kõik on nõus, et Venemaa majandus peab muutuma, et olla konkurentsivõimeline maailmaturul ning aidata kaasa kodanike elujärje paranemisele.

Ometi tundub lihtsalt võimatu luua innovatsioonile orienteeritud majandust ilma mängureegleid laiemas plaanis muutmata. Postindustriaalne majandus eeldab loovust ja iseseisvust ning seeläbi ka poliitilist süsteemi, milles iseseisvat mõtlemist ja rohujuuretasandi algatusi soositakse, mitte ei suruta maha.

Seni on Venemaa juhtkond poliitilise reformi osas piirdunud pelgalt deklaratsioonidega, kuid eelseisvad valimised ja avaliku ruumi suhteline liberaalsus viimastel kuudel on muutnud muudatuse võimalikuks, ehkki mitte just väga tõenäoliseks.

Endiselt võib väita, et tegelike muutuste tõenäosus on Venemaal tilluke. Ent pidades silmas osa, mida Venemaa etendab Euroopas, oleks ELil mõistlik nii või teisiti juhust ära kasutada ja veelgi enam tagant õhutada poliitilist reformi.

Et ka Moskva tunnistab, et tal on vähemalt mõnes valdkonnas midagi ELilt õppida, võib moderniseerimispartnerluse järkjärguline laiendamine ja sellesse tundlikumate teemade kaasamine olla vähemalt väärt proovimist.