Kalendris seisis siis aastanumber 2005, kui ilmus Kristiina Kassi esimene lasteraamat «Kasper ja viis tarka kassi». Tänavu jõudis raamat kordustrükini (mis näitab, et seda loetakse, ostetakse, ergo hinnatakse) ja autor olulise auhinnani. Nimelt sai Kass emakeelepäeval kätte kultuurkapitali lastekirjanduse preemia aastal 2010 ilmunud «Nõianeiu Nöbinina» eest. Nimetatud kahe teose vahele jäävad «Käru-Kaarel», «Samueli võlupadi», «Petra lood» ja «Peeter ja mina».
Kass on oma teoste eest enamasti pai saanud. «Kasper…» tõi talle kohe pärast ilmumist Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia kui aasta elusaim originaalkirjandusteos. «...üks vahva ja muinasjutuline seiklus, milles on nõiatempe, pärismaailma kalki hõngu ja kamaluga helgust ning lootust,» iseloomustab Jürgen Rooste raamatut ning ennustab autorile eesti lastekirjanduse tulevase lipulaeva positsiooni.
«See auhind läheb talle, sest mine sa tea, mitu last Kass juba on lugudele ja lugemisele tagasi võitnud, ja mine sa tea, palju neid veel tuleb,» arvab Rooste (Sirp, 6.01.2006).
«Samueli võlupadi» võitis kõigepealt Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev jutuvõistlusel «Minu esimene raamat» esimese koha ja pärast ilmumist 9. Nukitsa konkursil kolmanda koha. «Peeter ja mina» arvati kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominentide hulka. Lugejamenu on saatnud kõiki Kassi raamatuid ja õpetajad soovitavad neid lastele julgelt vabalugemiseks.
Kuuest raamatust kolm esimest on n-ö pikad lood – alguse, keskpaiga ja lõpuga. «Pikema jutu juures polnud mul enamasti täpset ettekujutust, kuidas see lõpeb ja kui pikk see saab olema,» tunnistab autor usutluses (Raamat, 11.11.2006).
Ta oli justkui Eduard Vilde, kellel käskjalg ukse taga seisis, seni kuni kirjanikuhärra ajalehe sabas ilmuvale järjeloole uut peatükki sepitses. Võlupadi hakkas Kassil kuju võtma 2004. aastal ja soome keeles. Kass kirjutas päevalehele iganädalast lastejuttu, tihti istus terve öö vastu esmaspäeva arvuti ees, silmad klaasistunud peas, ja lihtsalt pidi jutule järjekordse peatüki välja mõtlema!
«Petra lood» ja «Peeter ja mina» on kokku pandud laste elu värvikamatest seikadest, igal peatükil oma lugu rääkida. Neid võiks veel volilt juurdegi kirjutada ja vahele lükkida. «Nõianeiu...» on natuke nagu vahepealne.
Lugejale tutvustatakse peategelase päritolu ja asjade seisu enne inimeste juurde elama asumist. Raamatu lõpus kolib Nöbinina omaette, aga see ei ole miski õige lõpp. Vabalt võiks autor uutest «juhtumitest» uue raamatu kokku panna. Seda enam, et lugejaid Kassi raamatutele jätkub, Rooste arvamusavaldus osutus prohvetlikuks.
Mis siis last selle lastekirjaniku teoste juures köidab? Kass kirjutab laste elust. Tibake muinasjuttu on vürtsiks sees ka. Argieluseikadele pintseldatakse paksult värvi ja keeratakse mitu vinti peale. Saab nalja ja kogu aeg juhtub midagi ootamatut, äratundmisrõõmu on samuti küllaga.
Muuseas, «Kasperis...» saab ka nutta. Aga see on sedasorti hea nutt, mis teeb hinge puhtamaks, mitte õnnetumaks. Ja muidugi meeldib lastele see, et autor asetub nende positsioonile ja julgeb mõndagi niisugust, mida nad ise hästi ei julgeks.
Näiteks kahelda suure inimese autoriteedis või neid lausa (teenitult) naeruvääristada. Suur peab kõigepealt lapse lugupidamise ja poolehoiu ära teenima. Ja need kogemata või meelega tehtud tembud... heldeke, kui hea on neid lugeda keskmiselt korralikul lapsel, kes ise ei söanda...
Mõnikord jäävad raamatulaste süüdimatud vembud ilma autori seisukohavõtuta. «Peetris...» on sedalaadi lugusid mitu. Jah, pöörane ettevõtmine päädib vanemate noomituse või karistusega küll, aga lapsed ise ei arva sugugi, et midagi halvasti oleks läinud. Mis siis sellest, et mängukaaslane kinniseotult ja teibitud suuga tagatuppa ununeb! Tundub, et Peetrile ja Ingelile pole raamatuid ette loetud, mis nende empaatiavõimet edendanud oleks.
Seevastu «Nõianeiu Nöbininas» on sellega kõik korras. Ka kõige ülemeelikumad (nõia)tembud on hääduse teenistuses. Nöbinina on liiga hea ja liiga ilus, et olla hea ja ilus nõid. Erinevalt väikesest nõiast ei taha ta juba algusest peale teiste nõidadega sarnaneda.
Ta valib enesele ise nime, ise elupaiga. Autor võinuks nõidade elust ja nõiakoolist rohkemgi kirjutada – nii värvikad ja vaimukad on kirjeldused esimeses peatükis. Soovitan kõigil lugeda, mis on igavene hukatus (lk 8) ja milliseid nimesid kannavad vanad nõiad, mida nad söövad ja ilusaks peavad.
Nöbininal kulub (laste rõõmuks!) üksjagu võlujõudu ka lusti pärast trikitamisele – näiteks saab härra Puravik enesele nii kauaks kenad keerdus sarved pähe, kuni ta nõia olemasolusse uskuma hakkab. Kiiduväärselt palju nõidusi rakendab Nöbinina majapidamistööde hõlbustamise teenistusse.
Kass täidab laste unistusi – kas pole tore, et tüütuimgi kodutöö teeb end ise sõrmenipsu või loitsusõnade peale. Puud laovad end riita, nõud pesevad end, tolm laseb ise jalga. Vahva oleks luua seljas lennata ja poniga juttu ajada! Lugejal on hea tunne, et kõikvõimsus on heades kätes.
Nali naljaks, aga siis tuleb ette seiku, kus nõia oskused hädatarvilikeks osutuvad – hüljatud kassi Vilbergi ravimiseks, kurja jahimehe ümberkasvatamiseks ja kohalike kaakide korralekutsumiseks. Loodust ning hingelisi tuleb hoida, aidata ja austada. See sõnum jõuab veenvalt lugejani. Nöbinina kannab (nii nagu eesti oma haldjarahvas) pedagoogilist funktsiooni.
Kass ei kammitse oma nõida sedalaadi reeglitega, et elusolendeid ei saa eimillestki tekitada, et surnud loomale ei saa elu tagasi anda, et materiaalne illusioon ei jää püsima. Kui juba nõiduda, siis jäägu loogika ja piirid kus seda ja teist. Raamatu lõpp tõotab, et selle suve seiklused pole kaugeltki lõppenud. Jääme siis ootama.
Kristiina Kassi raamatud
«Kasper ja viis tarka kassi»
Kujundaja Dan Mikkin,
illustreerija Kristiina Kass
Tänapäev
2005, kordustrükk 2011, 87 lk
«Petra lood»
Kujundaja Kristel Sibul
Tänapäev
2008, 127 lk
«Nõianeiu Nöbinina»
Kujundaja Marko Nautras,
illustreerija Heiki Ernits
Tänapäev
2010, 93 lk
«Käru-Kaarel»
Illustreerija Kristiina Kass
Tiritamm
2006, 69 lk
«Samueli võlupadi»
Kujundaja Dan Mikkin,
illustreerija Kristiina Kass
Tänapäev
2006, kordustrükk 2009, 177 lk
«Peeter ja mina»
Kujundaja Jüri Jegorov,
illustreerija Kristiina Kass
Tänapäev
2009, 120 lk