Poliitiline käbi kännust kaugele ei kuku

Poola president Lech Kaczynski. Foto: AP / Scanpix

Lisaks isiksuseomaduste kujundamisele mängivad geenid rolli isegi poliitiliste käitumismustrite edasikandumisel põlvest põlve, kirjutab Alo Lõhmus.

Mõistagi ei valitse ükski geen üksinda ühtegi konkreetset poliitilist hoiakut või sotsiaalset käitumismudelit. «Geenid kodeerivad hoopis molekulaarseid produkte, mis juhivad ajufunktsioone, mille kaudu inimese käitumine avaldub,» kirjutas ajakiri Science.

Juba 1980. aastatel ette võetud kaksikute-uuringud pühendusid sotsiaalsete hoiakute geneetilise tagapõhja selgitamisele, kuid küsimus, kas ka poliitilised vaated on päritavad, jäi ebaselgeks. Alles 2005. aastal pöörduti kaksikute-uuringute juurde tagasi ning omal ajal kogutud andmeid analüüsiti nüüd uue probleemiasetusega. Selguski, et näiteks liberaalne või konservatiivne maailmavaade on tõepoolest päritav, kuid seda ennekõike vanemliku kasvatuse, mitte geenide kaudu. Ning poliitilise ideoloogia päritavus ei öelnud veel midagi poliitiliste käitumismudelite päritavuse kohta. Viimaste all on silmas peetud inimese valmisolekut poliitikaelus aktiivselt kaasa lüüa näiteks valimistel osalemise või parteide ja poliitiliste rühmitustega liitumise teel, või vastupidi, kalduvust poliitikast ja ühiskondlikest asjadest kõrvale hoida.

Tänavu ajakirjas American Political Science Review ilmunud uurimus näitas aga Los Angelese kaksikuteregistri, valimistel osalemiste registri ning muude poliitilist aktiivusust kirjeldavata andmete võrdlemise teel, et ka see, kui aktiivselt keegi poliitilisest tegevusest osa võtab, on vähemalt osaliselt geneetiliselt päritav.

See viis teadlased mõttele uurida, kas ka põhilised majanduslikud hoiakud on samamoodi pärandatavad. USAs ja Rootsis kaksikutega ette võetud «usaldusmängudes» tuli isikuil anonüümselt otsustada, kui palju raha usaldada teiste katsealuste kätte. Otsus langetatud, kolmekordistasid uurijad summa ning lasid raha saajal nüüd omakorda otsustada, kui palju sellest algsele investorile tagastada. Teadlased nägid, et sellelaadsete otsuste tegemisel mängib geneetiline pärilikkus üsna suurt rolli – kaksikud kaldusid langetama sarnaseid otsuseid. Nüüd on sarnaseid tulemusi saavutatud ka altruismi, kauplemiskalduvuste, riskivalmiduse ja teiste käitumisjoonte osas, mis kõik mõjutavad ka inimeste poliitilist tegevust.

Järgmiseks sammuks oli mõistagi otsida juba konkreetseid geene, mis poliitilisi käitumismustreid mõjutavad. Teadlased võtsid vaatluse alla neurotransmitterite dopamiini ja serotoniini taset mõjutavad geenid. Praeguseks ongi leitud esimesed neid hormoone reguleerivad geenid, mille avaldumise variatsioonid peegelduvad geenikandjate valimisaktiivsuses või näiteks regulaarses osalemises religioossetes üritustes. Avastatud on isegi geen (dopamiiniretseptor DRD2), mida usutakse mõjutavat inimese valmisolekut liituda poliitiliste parteidega. Siiski on veel andmata vastus küsimusele, kas geenid mõjutavad inimese poliitilist tegevust hormoonide ja teiste rakutasandil toimuvate protsesside kaudu, suuremate aju-struktuuride ülesehituses leiduvate erinevuste kaudu, üldiste isiksusteomaduste määratlemise kaudu või kõigi nende kolme abil korraga.

Igatahes on teadlastel küllalt alust arvamuseks, et Aristoteles tabas naelapea pihta, kui nimetas inimest «poliitiliseks loomaks». Katsed inimahvide ja väikelastega on näidanud, et ahvid ei jää oma tunnetuslikelt võimetelt kuigivõrd alla paari-kolme aasta vanustele inimestele. Ent vahe inimlapse ja ahvi vahel on ületamatu, kui lahendada tuleb sotsiaalse iseloomuga probleem, mis puudutab suhteid teiste liigikaaslastega. Inimese aju on seega sõna otseses mõttes ette valmistatud poliitikategemiseks, st teiste inimeste ja inimgruppide huvide ning kavatsuste mõistmiseks ja nende vahel laveerimiseks.

Aju-uuringud on näidanud, et ajuosad, mis on tegevad poliitiliste probleemide üle juurdlemisel, pole samad, mis aktiveeruvad näiteks matemaatika või ajaloo õppimisel või muude tunnetuslike ülesannete sooritamisel. Pigem on tegu millegagi, mida võiks nimetada «mänguväljatunnetuseks» (playground cognition), kirjutas Science. Kujuteldaval või ka tegelikul mänguväljakul toimuvas mängus osaledes kalkuleerib inimene pidevalt, kes kaasmängijatest kellega koostööd teeb, milline on mängijate vaheline hierarhia, keda tasub vältida ning kellega liite sõlmida (andes endale samas aru, et liitumine ühe meeskonnaga välistab kuulumise teise). Et selles peitub midagi inimloomusele põhjapanevat, näitavadki ajuskaneeringud. Kui aju juurdleb «tavaliste» tunnetuslike ülesannete (nt matemaatika) kallal, hoiavad mitmed suured ajupiirkonnad sellest mõttetööst eemale. Arvestades aju ülalpidamise väga suurt energeetilist maksumust, võiks see tunduda raiskamisena, kui eeldada, et inimaju on nii võimsana välja kujunenud just tunnetuslike ülesannete lahendamiseks. Ent need salapärased ajupiirkonnad «ärkavad» siis, kui inimene langetab isiklikke moraal-seid otsuseid või jälgib ja hindab teiste inimeste suhteid. Näiteks prefontaalse ajukoore üks osa näib olevat tegev siis, kui mõtisklete teiste inimeste vaimse seisundi üle.

Teravmeelse katse käigus selgus, et poliitikaeluga kursis olevatel inimestel – sõltumata nende poliitilistest vaadetest – töötavad poliitika ja poliitikute peale mõtlemisel just need, sotsiaalse tunnetuse eest vastutavad ajupiirkonnad. Seevastu poliitikast mittehuvituvad või võhiklikud vastajad kasutasid samade probleemide lahendamiseks ajuosi, mis on tegevad tavapäraste tunnetuslike (nt tehniliste) küsimuste lahendamisel. Nad lihtsalt ei taju veel poliitilist mänguväljakut ega mõista mängu ilu.