Roman Kallas: ürginstinkt

Mõnikord mulle lausa tundub, et ilma roppuste ja sõimuta ei saa tänapäeval enam kuidagi läbi. Ja seda mitte ainult eraelu varjulisemas sfääris, vaid ka kõrge kunsti vallas: kirjanduses ja ajakirjanduses, teles ja kinos, glamuurimaailmas ja spordiareenil, rääkimata juba täielikult sündsusetuse mõiste likvideerinud interneti virtuaalsest reaalsusest.

Piisab, kui meenutada, kuidas üsna hiljaaegu avalikult sõimuvalingu kuuldavale toonud staarväravavaht Sergei Pareiko ei kahelnud hetkekski, et kõik teda mõistavad ja temaga samal lainel on. Seda enam, et keelebarjäärid võtavad maha sisemise ebamugavustunde, sest ükski vanduja ei võta väljaöeldut enam ammu otseses tähenduses.

Sisuliselt teatas ühel kenal kevadpäeval Eesti edukas professionaalne jalgpallur, muidu igati korralik mees ja isa, järsku valjuhäälselt arvukatele spordihuvilistele, et pooldab kindlalt oraalseksi. Kuid asi ei puuduta üldse jalgpalli iseärasusi. Tundub, nagu oleks roppsuisus muutunud üleüldiseks sotsiaalseks instinktiks. Mille ees terve mõistus taandub.

Tihti tuleb eravestlustes ja isegi avalikes diskussioonides ette, et inimesed, kes täiesti korralikult räägivad ühes ja samas keeles, tegelikult ei mõista üksteist üldse. Või, kui täpsem olla, siis lihtsalt keelduvad proovimastki mõista nii iseennast kui ka teisi.

Tahaks uskuda, et kui nad veidigi aju pingutaksid ja püüaksid tungida möödaminnes õhku heidetud roppude sõnade otsesesse tähendusse, satuksid nad kohe ärevusse, kataksid kõrvad kinni ja ehmuksid tõsiselt. Suurema osa kõigist ühiskondadest moodustavad ju õnneks ikka veel täiesti süüdivad isikud. Nad ei pruugi tihti kirikus käia, aga see ei tähenda veel sugugi, et neil puuduks täielikult häbitunne.

Ropu suu instinkt on vältimatu, see esineb igiammu praktiliselt kõigis keeltes ja kultuurides. Keeleteadlased on ammugi tuvastanud, et normiväline sõnavara suurendab kõne emotsionaalset kaalu, võtab maha psühholoogilisi pingeid, näitab sisemist vabanemist, no ja muidugi solvab neid, kelle pihta see on suunatud, ning kõiki ümberkaudseidki.

Sealjuures kannatavad need, kes armastavad agaralt kõike väljendada roppustega, sageli kõikvõimalike komplekside küüsis, neil on suhtlemisraskusi ja tihti ka napilt oskust oma peaga mõelda. Seepärast võib tungi mittetsensuursete sõnade suunas päris mõistuspäraselt seletada. Roppus suudab täita olemise tühjuse. Ainult et miskipärast targad inimesed enne mõtlevad ja alles siis ütlevad...