Mihkel Mutt: Murdochi saatust ei otsusta mitte FBI, vaid Wall Street

Ühendkuningriigis lahvatanud meediaskandaal on nii võimas, et kaasaegsed seesugust ei mäletagi.
Lühidalt öeldes häkkisid hiigeltiraažiga bulvarilehe ajakirjanikud regulaarselt inimeste mobiilikõnedesse, ostsid politseinikelt infot jms. See on keelatud, ent ikkagi on esimene küsimus: no ja mis siis?

Tuleb nõustada Anne Applebaumiga, kes ütles oma kolumnis, et loos pole tegelikult midagi, mida varem poleks teatud või aimatud. Ja võib lisada, et nii läheb see ka edaspidi, ainult et veel varjatumalt. Ja et see on ka Eesti pressi tee – me oleme üldjuhul veel süütused maalt. Areneb meilgi hämar maailm, kus kohtuvad poliitikud või pigem nende esindajad, suhtekorraldajad, salateenistused ja kõike masti poolilmategelased.

Miks siis ikkagi niisugune sotsiaalne maavärin? Üheks põhjuseks on arvatud, et asi puudutas «väikest» inimest. Näib kehtivat reegel, et prominentide elus tohib karistamatult sobrada. Seevastu tõusis lärm, kui selgus, et kunagi ammu oli häkitud ühe kaduma läinud 13-aastase tüdruku mobiilikõnedesse. (Sellest jäi mulje, et tüdruk on ise kõnesid kustutanud, ja tema vanematel tekkis lootus, et tüdruk on elus.)

On ka väidetud, et teataval määral võtavad Briti poliitikud revanši, sest ajakirjanikud olid hiljuti väga agarad nuhkima nende kuluhüvitiste kallal. Kasigu nüüd oma uksealune puhtaks, näib tahtvat mõni poliitik ajakirjanikele mõista anda.

Peamine on siiski mastaap. Häkitud on ligi 4000 isiku kõnesid, News of the World oli prominentne ning asjasse on segatud Rupert Murdoch isiklikult.

Kui suureks võib torm paisuda ühiskonnas laiemalt? Londoni politseiülem astus tagasi (üldiselt väga kõrge mainega Scotland Yard ongi üks afääri suuremaid kaotajaid). Aga väemasti UKs on lagi vist käes.

Opositsioon muidugi ründab Cameroni, et too võttis endale pressisekretäriks kõnealuse ajalehe endise tippjuhi. Ent peaminister on palunud vabandust oma halva valiku pärast, ning muud siit ei tule. Asi on selles, et praktiliselt kõik Briti peaministrid ja valitsused on Murdochi väljaannetega tiiba ripsutanud. Miks?

Tabloide lihtsalt kollaseks nimetada ja snobistlikult tõrjutada on lihtsustamine. Neid loevad ka paljud lugupeetavad tegelased (kuigi nad seda alati ei tunnista). Bulvarilehed on enamasti häbematumad, julgemad ja kiiremad uudiseid välja nuhkima kui nende soliidsed kolleegid.

Muidugi on nad pealiskaudsemad ja teevad vigu, aga seda juhtub ka «soliidsetel». Sagedasti tuleb sealt, kus tabloid suitsulõhna tunneb, mõne aja pärast ka tuld. Kokkuvõttes saab nende kaudu sageli operatiivsema pildi sellest, mis on õhus.

Kuna nende loetavus on ülisuur ja igal valijal on üks hääl, siis pole imestada, miks poliitikud tabloide üldse ei põlga ja nendega häid suhteid tahavad hoida.

Loo keskmes olev Rupert Murdochi kuju on olnud minu jaoks õõvsalt salapärane. Ta nagu polekski inimene, vaid kinnisideega kuri geenius Bondi-filmidest, kes tahab maailma meediat enda käsutusse saada. Ta ei kirjuta ise ning on  kehv avalik suhtleja.

Aga kui jälgida tema «impeeriumi» kujunemist, tuleb müts maha võtta. Seejuures on Murdoch päästnud paljusid ajalehti hingusele minekust, toetades ka tõsiseid väljaannet, mis töötavad pidevalt kahjumiga (tema ju päästis ka Wall Street Journali).

Seda meest on võimatu üheselt hinnata.
Kui praegu peaks juhtuma midagi tõsisemat, siis USAs. Seal on Murdochi äri mitu korda suurem kui Inglismaal. Ta teeb kõik, et skandaali Briti saartele lokaliseerida. Ameerikal on praegu hulk muid probleeme, mis ei lase skandaalil ehk täit resonantsi saavutada.

Siiski – näiteks ilmnes, et häkiti ka 9/11 terrorirünnaku ohvrite mobiilikõnedesse. Selle moraalne tähtsus on ameeriklaste jaoks üüratu. Üldse kõik, mis puutub kaksiktorni ründamist ja kolme tuhandet ohvrit, on seal omandamas absoluutsuse oreooli. Ja kui keegi seda ükskõik mis kandi pealt inetult riivab, siis on see midagi ligilähedast sellele, kui keegi kahtleks juudi kuuldes holokaustis.

Võimalik, et Murdochil tuleb ka USAs tunnistusi anda. Siiski, tema saatust ei otsusta FBI, vaid Wall Street, st tema News Corpi saatus börsil.

Nii või teisiti – see on Murdochi elu suurim tagasilöök ja alandus, mida keegi ei uskunud juhtuvat. Ta näis võitmatu. Ja ta oli just omandamas Briti tähtsaimat eratelekanalit. See jääb nüüd ilmselt ära.
Murdoch ütles parlamendikomisjoni ees, et ei teadnud pealtkuulamisest.

Seda võiks uskuda (ülemus ei jõua kõikjale), kui jutt poleks pikaajalisest regulaarsest praktikast. Vähemasti 2007. aastast oleksid signaalid pidanud ka temani jõudma. Jääb oletada, et kui ka boss otseselt ei teadnud, siis aimama pidi ta ometi. Aga ta ei võtnud midagi ette, sest aimas sama kindlalt, et sel kombel saadud info suurendab tema lehe läbimüüki.
On tõenäone, et kedagi ei mõisteta praegu süüdi ega panda vangi. Kui, siis ainult mõni kõige väiksem käsutäitja. See vastutuskoorma veeretamine on ajaloost nii tuttav kõikvõimalikes variantides, kaasa arvatud NLKP kuriteod.

Raske on aga vältida veel üht küsimust, mis ongi pälvinud mitme kommentaatori tähelepanu. Mis vahet on praegusel skandaalil ja Wikileaksidel? Kas pole asja tuum nüansierinevustele vaatamata sarnane? Mõlemal puhul on keelatud vahenditega omandatud ning avalikustatud andmeid, mis on põhjustanud paljudele isikutele moraalset kahju, kõigutanud nende ametikarjääri ning seadnud isegi ohtu nende elu.

Mõlemal puhul arvasid avalikustajad, et kasu, mis selle info levikust tõuseb, ületab  mingil kujuteldaval skaalal selle kahju, mis inimestele tekitatakse.

Miks siis ühel puhul kujutatakse avalikustajaid kui üllaid tõerüütleid, teisel puhul aga nagu pahadikke? Kas ei ohverdata niisuguse vahetegemise korral üldised ühetaolised kriteeriumid avalikustaja isikuomadustele ning maailmavaatele?

Lõpuks – kui ehtne ja suur on publiku nördimus? Kindlasti see oli, üldiselt aga jälgitakse toimuvat juba huvi ja lõbuga nagu mis tahes skandaali.
On selge, et ajakirjanike mainet toimunu ei paranda. Plekk jääb kõikidele. Ja ausates ajakirjanikes tekitab see meelehärmi.