Toomas Jürgenstein: õpitava mõttetusest ja mõtestamisest

Kooliaasta alguspäeva lähenedes hakkab õpetajate mõte tihedamini kooliasjadele keskenduma ja meediast haridusuudiseid noppima. Mõnda nendest teadetest on saanud juba aastaid tunnetada, näiteks Eesti statistika tänavusest aastaraamatust selgunud andmeid, et üldhariduskoolide õpilaste arv on kümne aastaga kahanenud ligi 74 000 võrra, esimesse klassi läks 2010. aasta sügisel 12 600 last, mis on 2600 võrra vähem kui kümme aastat tagasi.

Õpilaste nappusest tingitud koolide sulgemist või muutusi koolivõrgus on kindlasti iga õpetaja kas isiklikult kogenud või nendele mõne tuttava kaudu kaasa elanud.

Teised uudised võivad õpetajat puudutada kaudsemalt, näiteks mõni aeg tagasi avalikuks saanud Eesti haridusstrateegia 2012–2020 projekt «Eesti hariduse viis väljakutset», kus kõige olulisemate väljakutsetena loetletakse liikumist arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole, õpetaja positsiooni ja maine tõusu, õppes osalemise kasvu, hariduse tugevamat seostamist teadmusühiskonna ja innovatiivse majandusega ning digikultuuri kujunemist Eesti kultuuriruumi osaks.
Oma selgelt väljatõstetud prioriteetidega on haridusstrateegia ilmselt praktilises hariduselus osalevale inimesele hea dokument järelemõtlemiseks ja end uuele kooliaastale häälestamiseks. Esialgu on strateegiale ettevaatlikku toetust avaldanud haridusminister Jaak Aaviksoo ja Eesti Tööandjate Keskliit, selle lähtekohtade üle on keelt teritanud Linnar Priimägi (EPL 3.07.2011), seni ehk kõige asjalikum arutlus pärineb Peeter Kreitzbergilt (Delfi 1.08.2011), suvepuhkusel olevad õpetajad pole strateegiat mõistetavalt ühiselt arutanud.

Usun, et õpetaja seisukohast toimuvad laiemad ja süsteemsemad arutelud haridusstrateegia projekti üle sügisel. Küll aga tasub pühenduda üksikute mõttevälgatuste ja ideede kogumisele.
Seda enam, et üks väljakutseid on strateegias ka õpetajate staatuse tõstmisega seotud probleemid ning ühe meetmena nende saavutamiseks on nimetatud õpetajale enesetäiendamiseks mõeldud vaba poolaastat iga viie tööaasta jooksul.

Hoolimata sellest, et minu isiklik reaalsustaju nimetatud meetme rakendamist ebatõenäoliseks peab, paneb pelgalt enesetäiendamiseks mõeldud poolaasta nimetamine juba unistama, kuidas seda võiks kasutada.

Strateegias prioriteetide kõrval esitatud väidetest ja hoiatustest leidis esialgu enam tähelepanu poiste põhikoolist väljalangemise probleem. Alo Raun on oma artiklis «Eesti arengut pidurdab harimatute meeste alamkiht» (Postimees 2.07.11) hästi lahti kirjutanud selle probleemi tagajärjed: koolist väljalangemise tõttu on Eestis tekkinud väheharitud meeste grupp, mis aitab elus püsida mitmetel meie ühiskonna väärnähtudel.

Väljalangemisest tingitud probleeme ei eita keegi ning sellega ka tegeletakse. Haridusministeeriumi on kinnitatud, et tänu meetmetele on poiste väljalangemus põhikoolist viimastel aastatel ka vähenenud.

Ühe hea tugipunkti põhikooli lõpuklassidele on andnud ka haridusstrateegia projekt ise; kui põhikool ja gümnaasium lahutatakse, muutub põhikooli lõpetav noormees oma koolis kõige vanemaks, millega kaasneb võimalus tunda end olulisemana ja vastutavana.
Vastutav ja selle kaudu ka väärtustatud noor inimene leiab kergemini võimaluse end motiveerida ka õppetöös.

Küllap võib siiski haridusekspertide ja ministeeriumi süsteemse töö kõrval iga haridusmaastikuga kokku puutuv inimene juhtida tähelepanu koolist väljalangemise probleemide nüanssidele, mis tunduvad olevat tähelepanuta jäänud. Vahel võivad need olla üsna ootamatud.

Näiteks Andrei Hvostov kirjeldab raamatus «Sillamäe passioon» oma noorpõlve Sillamäel, peatub pikemalt ka koolikogemusel  ja seksuaalsetel otsingutel ning õpilaste riietusest lähtuvalt teeb üldistuse: «Ma arvan, et Eesti vabariigis täheldatud poiste tohutu väljalangevus põhikooli lõpus on seotud nende kooliõdede halvastivarjatud alastusega» (lk 147).

Kindlasti peaks traditsiooniliste meetmete kõrval arvestama probleemidele lahenduste pakkumisel ka tavapärasest erinevalt ja otsekohesemalt elu analüüsivate inimeste tähelepanekuid.

Nüanss, millele ise tahaksin tähelepanu juhtida, on õpitu mõtestamine. Kogu igapäevane õppetöö koolis, motivatsiooni leidmine on lihtsam, kui seda juhib suurem idee. Mõttetute asjadega põhikooliõpilane ei tegele ja mulle tundub, et seni spordist, muusikast vm saadud juhtlõngad satuvad just põhikooli lõpuaastatel õpilase kriitilise analüüsi alla.

Mulle näib, et sellel perioodil vajab õpilane aega ka suurte ideedega tegelemiseks, pärinegu need siis religioonist või filosoofiast, ning et nende teemadega tegelemist peaks rohkem toetama õppekava.

Olen religiooni arendavast mõjust kirjutanud («Religioon teeb targaks», Postimees 14.05.2011) ja eelkõige rõhutanud selle olulisust õpitu eesmärgistamisel, mõtestamisel ja dialoogilisuse tekkel. Kindlasti täidaks sama funktsiooni ka filosoofiliste ideedega tegelemine.

Näiteks võimaldaks see õpilastel mõtestatult distantseeruda Eestis valitsevast edukultusest ja stereotüüpidest ning enam isiksusena areneda. Küllap kaasneb sellega ka õpilaste tolerantsuse kasv ja alternatiivide märka­mine.

Viimaste kuude sündmused näitavad, et igapäevaste asjade mõtestamisel on tänapäeva maailmas ülioluline roll. Näiteks on hiljutise Inglismaa rahutuste taga on nähtud ka elu sisu tajumist kitsalt tarbimisena, millest paljud olid ilma jäetud.

Seetõttu pälvis kriitikat ka sealne haridussüsteem. Küllap läheb õpitu mõtestamisega kokku ka dalai-laama hiljutise Eesti-visiidi ajal kõlanud mõte: «Elu peaks kasutama nõnda, et sel oleks tähendus, mõte. Elama peaks nõnda mõistlikult, et surma hetkel ei tuleks tunda kahetsust ja kurbust.»