Andrei Anissimov: NAH – võimudel hing kinni pahh

 Üks liikumise juhte, kirjanik Dmitri Bõkov arvab, et seda tuleb võtta huumoriga. Kui otsustada tema avaldatud selgituse põhjal (mis kandis pealkirja «Mis on NAH-NAH ja millega seda süüa?»), on ta täiesti kindel, et Vene intelligentsi ainuke võimalus režiimi vastu protestida on teha seda läbi naeru.

Bõkov teeb mõttekaaslastele ettepaneku mitte irvitada ja nalja heita režiimi esindajate, see tähendab Putini ja Medvedevi, vaid hoopis nende loodud süsteemi üle.

Seda huumoriklubi juhib tuntud opositsioonitegelane Boriss Nemtsov koos oma poliitiliste ja lihtsalt inimlike mõttekaaslastega: Viktor Šenderovitš, Pavel Šeremet, juba mainitud Dmitri Bõkov ning neile lähedased daamid, Himki metsa haldjas Jevgenia Tširikova ja Hodorkovski õde Jelena. Kujutluspilti, et vangi õde võiks võrdselt Šenderovitšiga nalja visata, on raske ette manada, aga nähtavasti ongi tal NAH-NAHis teistsugused ülesanded.

Ettepaneku naljatada teeb Venemaa opositsioon esimest korda. Ilmselt on kõik muud võimalused koondada mõttekaaslaste armeed, mis suudaks mõjutada maa poliitilist elu, ammendatud. Võim on mainitud opositsionääride suhtes igati üles näidanud sügavat põlgust ning lubanud endale nendega nahaalselt ümber käia.

See on väljendunud opositsionääride lakkamatus lahkes kutsumises külastama arestikambrit kuulsusrikka Vene OMONi abistaval toel, justiitsministeeriumi keeldumises registreerida nende erakondi ja muus sellises.

Aga samal ajal, kui raputada tuhka pähe praeguse opositsiooni kurva saatuse pärast, tuleb anda aru, et üle kahe-kolme tuhande inimese ei suudagi ta välja panna.

Isegi kui Nemtsovi partei oleks registreeritud ja valimistele lubatud, oleks selle toetus jäänud alla protsendi. Just seepärast võibki võim lubada endale ülbust opositsionääride suhtes, sest laiad massid nende kaitseks nagunii välja ei astu. Egas Dmitri Bõkovigi üleskutse irvitada süsteemi, mitte konkreetsete seltsimeeste üle ei tekkinud opositsionääride liiga heast ja mõnusast elust.

Asi on selles, et Boriss Nemtsov on juba välja andnud brošüüre lausa kogutud teoste jagu, milles on jaganud hoope otseselt Putinile, häbenemata väljendeid ja andes endast kõik, et paljastada tema enda ja ta družiina enneolematult mastaapne korruptsioon. Nemtsov on neid brošüüre isiklikult laiali jaganud ja inimesed on need viisakalt vastu võtnud. Nemt­sov on meediakuju, sage külaline kõikvõimalikes telesaadetes ja glamuuriüritustel, sõnaga, tuntud isik. Tuntud isikuid Venemaal austatakse.

Aga kas inimesed on ka lugenud Nemtsovi kirglikke teoseid, on juba keerulisem küsimus. Kui üldse, on lugejaid üksikuid. Rahvas teab suurepäraselt, et korruptsioon on kõikehõlmav, ega näe opositsionääride paljastustes midagi uut ja erilist. Vaat kui Nemtsov kirjutaks brošüüri seksuaalsetest kalduvustest, ületaks lugejamenu kahtlemata autori endagi ootusi. Ent korruptsiooniga rahvast ei eruta.

Vähe sellest, seesamune rahvas püsib arvamuse juures, et elu Putiniga on küll vilets ja niru, aga elada ikkagi võib, ent Nemtsoviga enam elada ei saa. Ka opositsionääri enda haare ei vaimusta just rahvast. Venemaa opositsiooni peamine eksimus seisneb president Jeltsini ajastu ülistamises.

Nende arvates valgus toona demokraatia lausa üle piiride, isegi omandi ümberjagamisel tekkinud laipu ei jõutud ära korjata. Enamik Venemaa kodanikke meenutab neid aastaid õudusega. Kutsuda rahvast üles selle juurde naasma on tagasihoidlikult öeldes ebamõistlik. Samas, tõelist plaani, mille puhul demokraatiat oleks sama palju, aga laipu mitte, pole seni ükski poliitik esitada suutnud.

Rahvast ei saa petta, ta tunneb selle ära. Mitte asjata ei valinud rahvas aasta inimeseks seltsimees Stalini. Ühiskond, nagu ta nõukaajast väljus, peab isegi Putinit ja Medvedevit liiga demokraatlikuks. Kuid Putin on oma tahumatuse ja karmi elukooliga rahvale lähemal kui ükski teine Venemaa praeguse poliitikataeva täht. See on täiesti objektiivne fakt.

Pole raske üsna kindlalt ennustada, et ka uus NAH-NAHi liikumine ei tekita laiemas avalikkuses suuremat huvi kui Nemtsovi paljastavad brošüürid. Šenderovitš ja Bõkov on mõistagi andekad mehed ja rahvas võtab nad omaks ka ilma igasuguse protestiliikumiseta.

Kui osalemine vandenõulaste-humoristide klubis nimega NAH-NAH pakub neile lisavõimaluse tribüünile astuda, on see ainult hea. Ja üldse, naeru vastu võib olla ainult täielik lollpea või nõmedik – selles osas on Bõkovil täiesti õigus.

Ent lubage, härrased, olgu kuidas on, aga iroonilisi, teravaid ja riigi juhtkonna suhtes vähimagi aupaklikkuseta nalju ja väljendeid on NAH-NAHitagi lausa ešelonide kaupa. Rääkimata juba sellistest sümpaatsetest daamidest nagu Novodvorskaja, kes Kremlit mõlemast rauast endale omase ägedusega üle valab.

Pange tähele sedagi, et kogu Putini režiimi karmusest hoolimata on nii Šenderovitš, Bõkov kui ka veel mõnikümmend tuntud naljameest, Jumalale tänu, endiselt vabaduses. Samas pole režiim nende vempude ja sõimu tõttu õieti kannatanudki. Nähtavasti on keegi Kremlis lugenud Krõlovi-papa valmi kass Vaskast ning võtnud selle moraalitera oma käitumisjuhiseks. Mis, muide, annab tunnistust praeguste võimurite kadestamist väärt taibust.

Võimu suhtes kriitiliselt meelestatud intelligente pole raske mõista. Nende silmis on riigis toimuv poliitikaetendus kõigi oma Matvijenko «valimise», tandemi «saladuste» ja ettevalmistustega 2012. aasta valimisteks tüüpiline kodanikuvabaduste ja demokraatlike väärtuste labastamine.

Ent paraku on intelligente vähe ja ükski kutseline poliitik nende peale panust ei aseta. Enamikku venemaalasi see täiesti rahuldab. Isegi vanglas Magnitski mõrvanud ametiisikute karjuv omavoli ei toonud tänavale masse.

See kinnitab veel kord, et selliste poliitikategelaste nagu Nemtsov mis tahes üleskutsed laseb rahvas ühest kõrvast sisse, teisest välja. Isegi nende õilsatele tungidele siiralt kaasa elades tuleb mõista, et režiim ei pööra neile mingit tähelepanu, veel vähem aga kavatseb ennast muuta – vähemalt seni, kuni neid muutusi ei hakka ihkama enamik kodanikke.
Vene keelest tõlkinud Marek Laane.