Neljapäeval tehti kirjanike liidu musta laega saalis ajalugu. Või peaks ütlema – vormistati ajalugu? Sest esitlemisele tuli Eesti Underi ja Tuglase Kirjandus-keskuses valminud koguteos «Eesti kirjandus paguluses XX sajandil». Kuna sündmus oli sedavõrd tähenduslik, läheneb Rein Veidemann teemale reportaaživormis.
Kui ma pisut enne südapäeva kirjanike liidu saali astun, tajun, et tegemist pole tavalise raamatuesitlusega, nagu neid iga nädal siin-seal korraldatakse. See on erilise raamatu sünnipäev. Õhus hõljub pühalikku rahulolu. Märkan peoliste hulgas mitmeid praegusi klassikuid, aga tavalisest enam ka kolleege-kirjandusteadlasi. Tuntud endistest pagulas- või väliseesti literaatidest (see liigitus tekitab kogu aeg segadust!) on istet võtnud Helga ja Enn Nõu, Vello Salo, Aarand Roos, filosoof Vootele Vaska, kui nüüd ikka oskasin näod ja nimed kokku viia.
Sündmuse tähtsusest kõneleb ka vabariigi presidendi kohalolek. Kirjanduskeskuse direktor akadeemik Jaan Undusk rõhutab oma sissejuhatavas sõnavõtus kohe 4. detsembri sümboolsust. Täpselt 21 aastat tagasi siinsamas toimunud Karl Ristikivi 75. sünnipäevale pühendatud konverents on tema sõnul «pagulaskirjandusest üldrahvaliku kõnelemise avatakt», millest omakorda algab pagulaskirjanduse kodutee. Ja ühtlasi selle koguteose kujunemise ajalugu. «Ma ei tea, kas Toomas Hendrik Ilvesel oli juba siis marssalikepike, st presidendikepike paunas, aga 20 aastat tagasi oli ta väliseesti kirjanduskonverentsi esinejate hulgas nagu tänagi meie seas,» pöördub Undusk Ilvese poole. Mispeale annabki presidendile sõna.
Toomas Hendrik Ilves imestab, et sellest ajast on tõepoolest juba kaks aastakümmet möödas, kui ta siin saalis seisis ja kinnitas, et niisugust asja nagu väliseesti kirjandus pole olemas. Ta meenutab Ilmar Talvet, kes pakkus välja uurida paguluskirjandust laiemas kontekstis, sest Ilvese sõnul «osa eesti nõukogude kirjandustki oli pagulaskirjandus». Ja pälvib pika tunnustava aplausi, kui lõpetab oma kõne eesti vaimueliidi dialoogi tragöödia meenutamisega, kus ühed olid vangid ja teised igatsesid tagasi Eestisse, mille vabanemist nad küll lootsid, aga kellest paljudele sai aeg enne otsa.
Üle 800-leheküljelise «tellise» toimetaja, kirjanduskeskuse teadur Piret Kruuspere, keda direktor Jaan Undusk oma kõnes on kutsunud austama kui «head haldjat, kes erinevad tekstid ühte põlle kokku kogus», juhatab oma etteaste sisse osutusega raamatu 740. leheküljele, kus on 20 aasta tagune pilt kirjandusuurijatest, kellest kümme on ilmunud teose autorid, kaks neist omakorda aga juba manala teil. Kruuspere valgustabki raamatu saamislugu, meenutades hea sõnaga hiljuti surnud Pärt Liast, kes koguteose kandvaima osa, proosaeepika struktuuri paika pani, kuid kellele endale ei saanudki osaks olla üheks raamatu autoriks. Kruuspere möönab, et suur osa raamatu kangelastestki on juba elavate kirjast lahkunud.
See on üks osa paguluse kojutuleku loost, võtab Kruuspere kokku raamatu tähenduse ja loodab, et kaua valminud teos on nähtud vaeva väärt. Liigutusvärinaga hääles – millest aimub suure vastutuskoorma õlgadelt langemise kergendust, aga samas ka hüvastijätu ülevust – ütleb Kruuspere, et see raamat on mõeldud kustutama üht võlga eesti kultuuri kangelaslike elushoidjate ees, aga ühtlasi ka sügav kummardus neile.
Seepeale sõna saanud Välismaise Eesti Kirjanike Liidu viimane esimees Enn Nõu, kes ühena vähestest on saanud koguteose enne esitlemist läbi lugeda, tunnistab kohemaid, et tegemist on imponeeriva hiigeltööga. Ta püüab kujutleda kõigi nende nüüd juba teispoolsuses viibivate pagulaskirjanike reaktsioone, kes oleks tahtnud jagada raamatu sündi. Saal läheb elevile Nõu värvika kirjelduse peale: esimesena oleks Bernard Kangro vaadanud, kas Arbujad on ikka kõik kohal, saalis edasi-tagasi marssida armastanud Kalju Lepik oleks mõõtnud, kas temast on ikka rohkem kirjutatud kui Ivar Grünthalist. Grünthal omakorda oleks rahul olnud, et tema roll kriitikuna on esile tõstetud. Talve oleks rahul olnud, et temagi kirjanikuna on nüüd paigas, tagasihoidlik Uibopuu oleks raamatu alles kodus avanud, Adson oleks kontrollinud, kas sukkadega oleks korrektsed lood jne jne. «Olen isiklikult tundnud 85 autorit enam kui sajast pagulaskirjanikust – nüüd on elus vaid paarkümmend,» nendib Nõu paratamatust, mis üksnes suurendab ilmunud raamatu ajaloolisuse astet. Nõu nõuanne on, et Eestil oleks vaja nüüd täielikult uut integreeritud kirjanduslugu. Ja ta usub, et kunagi see ka tuleb.
Eesti kirjandusuurijate grand old lady Maie Kalda meenutab oma esinemises pagulaskirjanduse uurimise dramaatikat Nõukogude ajal. Seda kõrgemini tuleb hinnata raamatu autorite pühendumust ja kannatlikkust. Ja toimetaja Piret Kruuspere imetlusväärset kohusetruudust endale võetud ülesanne lõpule viia.
Aga enamgi veel, ütleb Kalda mulle hiljem – Kruuspere sooritus on truuduse kinnitus.
Nõnda see pagulaskirjanduse teistkordse kojujõudmise tähistamine käis. Sest päriskirjanduseks saab kirjandus ikkagi alles läbi tõlgenduse. Ja kui tõlgendusest saab omakorda kaanon või kui see kõik muutub meie ühtseks vaimseks vereringeks.
Toimetaja Piret Kruuspere
824 lk
Underi ja Tuglase
Kirjanduskeskus, 2008