See on lõik «Nullpunktist». Johannese appikarje. Ma ei mäleta täpselt, kas Margus Karu mullu ilmunud noorteromaanis olid sõnad täpselt sellises järjekorras nagu Rakvere teatri lavastuses, ei hakka ka üle kontrollima. See pole oluline. Oluline on hoopis see, et TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lennu tudengid võtsid suvel kätte Margus Karu romaani, lugesid, analüüsid, vaidlesid, ja veel kord lugesid, ning nüüd on see valusalt kriipiv lugu laval.
Nii raamat kui lavastus jutustab loo 17-aastasest Johannesest, kel pole õigeid sõpru, tema semud joovad Lasnamäel, koolikaaslased põlgavad. Abi pole ka perest, sest õed-vennad on kaugel, ema on närvihaige, isa lihtsalt vastutusvõimetu jobu.
Õnneliku juhuse tõttu saab Johannesest Tallinna eliitkooli 11. klassi õpilane. Ta loodab alustada uut elu, tahab meeldida, särada, kuid keerab ise kõik untsu. Nagu õigele muinasjutule kohane, saab Johannes veel ühe võimaluse – ta leiab õiged sõbrad, teeb bändi ja… Kui Margus Karu raamat lõpeb õnnelikult, Johannes saab popiks, kuid mõistab, et välisest särast olulisem on sõprus, siis Rakvere lavastuses jääb lõpp lahtiseks.
Teatrikunsti tudengid tahavad lavastusega rõhutada, et pole õiget või vale valikut, aga alati on valik. Ja see valik pole kunagi enesetapp. Seega räägitakse Rakveres üht olulist lugu. Ja seda tehakse hästi.
Usutavad rollid
Rakvere teatri «Nullpunkt» algab kui nämmutav lastelavastus: tere, mina olen see ja see ja mängin teda jne. Selline algus tõi kananaha ihule. Kuid etenduse kerides võib noorte lähenemist mõista – olles terve suve Johannese probleemidega maadelnud, pidid nad leidma tee distantseerumiseks.
Sest võib-olla teavad need noored, eelkõige Johannest Rakvere teatris mängiv Kristian Põldma liigagi hästi, mida Johannes läbi elab… Igatahes see andekas noormees teeb Johannesena suure ja tähelepanuväärse rolli – tema Johannes on äpardunud, õnnetu, õrn, vahel kohe nutma purskamas, igatsev, õnnelik, täis lootusi ja trotsi – ta on 17!
Ülejäänud kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lennu tudengid mängivad lavastuses mitut tegelast. Ja ümberkehastumistega, abiks vaid mõni rõivaese, tulevad nad hästi toime. Kavalamat «ümbersündi» nägi publik vahetult enne lõppu. Kristian Põldma Johannesele tuletab tudeng Vallo Kirs meelde, et üks lugu on veel rääkimata, ning võtab taskust laia hõbeketi, pöörab selja ja kinnitab keti kaela, ning taas ümber pöörates seisab publiku ees juba Zaiid.
Vallo Kirs mängis end Lasnamäe päti Zaiidi, Johannese parima sõbra Saša ning ka Johannese südametunnistuse/mõistuse häälena meelde. Laval purjus inimese veenvalt mängimine võib üle jõu käia ka professionaalsetele näitlejatele, kuid Lasnamäe korteri läbud olid tudengite esituses tõesed ja sugugi mitte piinlikud. Vaatamata roppustele oli Berdi (Jaanus Tepomees) ja Esko (Imre Õunapuu) dialoogi nauditav kuulata.
Tähelepanuväärsed rollid teeb ka Rakvere teatri näitleja Silja Miks, kelle mängitud venelannast edvistav klassijuhataja ja range matemaatikaõpetaja toovad saali naerupahvakud.
Samas Miksi kehastatav Johannese ema on õnnetu ummikus naine, kes kardab üksindust ja eemalepeletamist. Hirmus ja ebakindluses on ta ületanud normaalsuse piiri ning ainsate pidepunktidena näeb ta ses maailmas poega ja makki, mida kõvasti vastu rinda surudes ning Baccara «Yes Sir I Can Boogie» laulu saatel hõljudes suudab ta kujutleda paremat ja õnnelikumat elu. «Nullpunktis» on lisaks Johannese loole peidus teisigi õnnetuid saatusi.
Läheb muusikaliks
«Nullpunkti» üheks lavastuslikuks pärliks on ema järjekordne hull märatsushoog, kus lisaks Silja Miksi mängitavale emale väänleb-kiskleb ühises puntras veel neli naisnäitlejat. Suurepärane leid ema hulluse rõhutamiseks. Nagu ka Zaiidi ja Johannese vittu-raisk-putsi-türa-roppustest pungil dialoogi paberilt maha lugemine.
Jaanika Juhansoni lavastus on tempokas ja haarav, mida toetab nutikas lavakujundus laste täheklotsidest ning mõjuv muusika. Suurimaks etteheiteks on teise vaatuse muusikaliks muutumine, see on liiga kontrastne esimese vaatuse süngusega. Kuid siingi on põhjus mõistetav – noored pidid lavastuse tarvis looma oma laulu ning kõik need laulud tuleb ju ette kanda. Samas laulud «Ära vihka mind» ja «Kuldsete juustega tüdruk» võiksid raadioski popiks saada.
«Nullpunkt» on noorte lugu noorte esituses. Aga mitte ainult noortele, seda peaks vaatama ka teismeliste vanemad, et tuletada meelde, kui keeruline ja raske etapp on teismeiga inimese elus.
Uuslavastus
«Nullpunkt»
• Margus Karu romaani dramatiseering Jaanika Juhanson ja trupp
• Lavastaja Jaanika Juhanson, visuaal Taavi «Miisu» Varm, muusika Tarmo Kesküll ja trupp
• Mängivad Maaja Hallik, Saara Kadak, Katrin Kalma, Vallo Kirs, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees ja Imre Õunapuu ning Silja Miks ja Rauno Kaibiainen
• Esietendus 23. septembril Rakvere teatris
