Hiljuti pälvis Eesti usuelus suurt tähelepanu petitsiooni «Humanistliku kristluse manifest» ilmumine.Lugedes manifestiga kaasnenud kommentaare, võis ka kõrvalseisja mõista, et pöördumises oli tabatud usuelus aktuaalseid probleeme.
Luulude vastuolu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheks manifesti oluliseks punktiks oli tõdemus: «Me soovime, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud. Et ta oleks inimsõbralik ja hooliks inimesest ning väärtustaks inimest kui isiksust. Et ta hindaks haridust ja teadust ning arvestaks teoloogia ja mõtlemise arenguga. Et ta oleks valmis ühiskonnaga dialoogi pidama, lähtumata tõevaldaja võimupositsioonist.»
Mind on huvitanud piiripealsed nähtused ja otsustasin proovida, kuivõrd on manifestist lähtuv dialoogi otsing laiendatav Eestis kaasaegset ateismi esindavatele teostele.Küllap on enamik nõus väitega, et ateism on tõsiseltvõetav arusaam. Kindlasti on ka loomulik, et klassikuks saanud ateistide, nagu Ludwig Feuerbachi, Friedrich Nietzsche või Karl Marxi käsitlustele ja argumentidele lisandub uusi.
Lühikese aja jooksul on eesti keelde tõlgitud kaks laiemat kõneainet pakkunud ateismi propageerivat raamatut. 2008. aastal David Millsi «Ateistlik universum», mis müüginäitajate alusel on viimaste aastate populaarsemaid ateismiteemalisi raamatuid maailmas, ja tänavu ka veelgi suuremat tähelepanu saavutanud Richard Dawkinsi «Luul jumalast».
Olen David Millsi raamatut arvustanud («Ühest ateistlikust usuraamatust», Eesti Loodus nr 9, 2009) ja tõdenud, et tegemist on loodusteaduslikult asjatundliku, kuid filosoofiliselt ja teoloogiliselt nõrgapoolse teosega. Seda suuremat huvi tekitas Richard Dawkinsi kuulsasse raamatusse süüvimine.
Loomulikult olin teadlik, et pole mingit alust kahelda Dawkinsi loodusteaduslikus pädevuses. Tema raamatud «Isekas geen», «Pime kellassepp» ja näiteks ka eesti keeles ilmunud «Jõgi Eedenist» on suurepärased loodusteadusi tutvustavad ja mõtestavad teosed, mis pole vabad ka mõtlemapanevatest kriitilistest viidetest religiooni suunas.
«Luulu jumalast» peateema aga ongi religiooni kritiseerimine. Ehk nagu Dawkins eessõnas kinnitab: «Esimene ja kümnes peatükk võtavad kokku kogu raamatu, selgitades mõlemad erineval viisil, kuidas tegeliku maailma suursugususe adekvaatne mõistmine, ilma et sellest kunagi religioon saaks, võib täita rolli, mille ajalooliselt – ja ebaadekvaatselt – on väevõimuga haaranud endale religioon» (lk 13).
Kui eespool nimetatud Millsi raamatu puhul võis mõista, et see on suunatud kristliku fundamentalismi vastu (vähemalt väidab autor nii esimesel leheküljel olevas alapealkirjas), siis Dawkinsi raamatu kriitika alla kuulub kogu religioon. Küllap tuleb siin tunnistada, et seda vähem jääb selle raamatu puhul ruumi dialoogile.
Dawkinsi religioonikriitika on pälvinud ka vastuse, millest tuntuim on ehk abikaasade Alister ja Collicutt McGrathi kirjutatud «Dawkinsi luul». Eelkõige on McGrathi rahulik analüüs toonud välja Dawkinsi väidete kitsaskohad. Nimelt lähtub Dawkins materialistlikest eeldustest ja tundub, et tema käsitluses peaks ka jumal kuuluma empiirilisse reaalsusse. Maailma suured religioonid nii ei õpeta. Pigem tundub, et Dawkins on alguses loonud kritiseerimiseks sobiva jumalapildi ja siis seda kummutama hakanud.
Niisugune kriitika on tõepoolest omal kohal näiteks eelkõige Ameerikas fundamentalistlike kristlaste seas levinud kreatsionismi vastu, kus püütakse muu hulgas näidata evolutsiooni jt tänapäevaste loodusteaduslike arusaamade paikapidamatust. Samas tunnistab enamik kristlasi loodusteaduste puhul metodoloogilist materialismi, kuid eristavad sellest elule mõtte ja tähenduse andvaid metafüüsilisi küsimusi.
Samas peab tunnistama, et naiivset kreatsionismi propageeriv õpetus on nii mõningate tõlketeoste kui ka isikute kaudu üsna jõuliselt Eestisse jõudnud ning see on koht, kus nii mõnedki Dawkinsi argumendid võiksid omandada olulise tähtsuse ka tänapäevaseid loodusteaduste saavutusi loomulikuks pidavate kristlaste arsenalis.
Kuigi McGrathi jt analüüs on üsna veenvalt näidanud, et Dawkinsi religioonikriitika lähtub ühest kitsast maailmanägemisest, on siiski mõned punktid, mis «Luulu jumalast» lugedes mind üllatasid. Näiteks olen alati püüdnud vältida argumentide sidumist inimeste, eriti kui nad veel surnud juhtuvad olema, vaadetega: sageli on need väga isiklikud ja omapärased, võivad elu jooksul muutud, ei pruugi olla selgelt sõnastatud jne. Üsna oma raamatu alguses on Dawkinsi probleemiks, et sõna «jumal» on kasutanud mitmed tunnustatud füüsikud ja ta selgitab: «Minu raamatu pealkiri «Luul jumalast» ei viita Einsteini ja teiste eelmises osas mainitud valgustatud teadlaste jumalale» (lk 30).
Siiski on tähelepanuväärne, kuidas Dawkins nimetab Einsteini just nagu möödaminnes ateistiks (lk 23). Seejärel tsiteerides ja analüüsides mitmeid Einsteini ütlusi, jõuab järeldusele, et «Einstein kasutas sõna «jumal» vaid puhtalt poeetilises ja ülekantud tähenduses» (lk 29). Kasutades kümmekonda Einsteini tsitaati, «unustab» Dawkins loomulikult mainida Einsteini ütlust, kus ta kinnitab, et ei ole ateist.
Kokkuvõttes peabki lugeja tõdema, et kui Einstein ütleb, et ta on religioosne inimene, siis tegelikult see tähendab midagi muud ja küllap siis ka vastupidi, kui Einstein ütleb, et ta pole ateist, siis tõenäoliselt Dawkinsi arvates see seda ei tähenda. Tunnistan, et mind muutis raamatu säärane algus pisut ettevaatlikuks. Ja kui raamatut edasi lugedes jõuda kohani, kus Dawkins annab heakskiidu tõlgendusele, et ka filosoof Immanuel Kanti näol oli tegemist ateistiga (lk 235), oli juba raske muiet alla suruda.
Teise dialoogi pärssiva asjaoluna tundub, et filosoofe on «Luulu jumalast» kaasatud väga valikuliselt. Dawkinsi absoluutne lemmik on tema kaasvõitleja, materialistlik filosoof Daniel Dennett, kelle ehk kuulsaima raamatu «Darwini ohtlik idee» tõlge ilmus hiljuti ka eesti keeles. Positiivselt suhtub ta ka Bertrand Russelli.
Samas näib, et filosoofide kohta jääb pigem kõlama Dawkinsi üldhinnang: «Ning ma mõtlen seda kui komplimenti, kui ütlen, et filosoofi võib peaaegu defineerida inimesena, kelle jaoks terve mõistus vastusena arvesse ei lähe» (lk 92).
Eelkõige paneb mind imestama, et (sarnaselt Millsi raamatuga) ei kohta ka Dawkinsi üllitises teadusfilosoofide, nagu Karl Popperi (möödaminnes mainitakse küll üht noort popperisti lk 135), Imre Lakatosi, Thomas Kuhni, ammugi siis Paul Feyerabendi nime. Tundub, et teaduse laiem mõistmise taotlus ei käi küll selle raamatuga kaasas.
Kolmanda üllatusena võiks välja tuua Dawkinsi naiivse ateistliku eluviisi apologeetika, mida Nõukogude süsteemiga kokku puutunud inimesed oskavad ehk hinnata. Hitleri ja Stalini usku analüüsides jõuab Dawkins järeldusele, et Stalin oli ja Hitler siiski ei olnud ateist. Kuid Dawkinsi arvates ei teinud Stalin kurja ateismi tõttu: «Mõned ateistid võivad üksikisikutena halbu asju teha, kuid nad ei tee neid halbu asju ateismi tähe all» (lk 279).
Mõeldes Hiina kultuurirevolutsioonile, Pol Pothi vähemalt 1,5 miljonit kambodžalast tapnud režiimile või kõikvõimalikele repressioonidele Stalini ajal kõlab Dawkinsi usukinnitus, kui ta mõistab hukka Afganistanis asunud Bamiyani budakujude õhkimise, üsna võltsilt: «Ma ei usu, et maailmas leiduks ühtegi ateisti, kes sirutaks käe buldooseri võtmete järele ning siirduks lammutama Mekat – või Chartres’it, York Minsterit, Notre Dame’i, Shwe Dagonit, Kyoto templeid või samu eelnimetatud Bamiyani budasid» (lk 252).
Kindlasti on Dawkinsi raamat õpetlik. Juba seetõttu, et sealt võib leida hulgaliselt probleeme, millele religiooniga tegelevad, seda tunda õppida tahtjad ja selle kriitikud kokku põrkavad. Raamat on kirglik ja ka isiklik, kuid väga vähe dialoogile kutsuv, mistõttu lõpetuseks tahaksin tsiteerida Toomas Pauli kunagist rahulikku tõdemust ühe religiooni vastu võitleja kohta Õpetajate Lehe intervjuust (24.01.2003): «.... eks tal siis ole ilmselt Jumalaga oma arved õiendada. Sinna ei saa vahele segada.»
Raamat
Richard Dawkins
«Luul jumalast»
Tõlkija Kaia-Leena Lass
Valgus, 2011, 391 lk