Tiit Pääsuke, kes on olnud mitme põlvkonna maalikunstnike õpetaja, olevat küsinud, et mida teeb eesti noor maal. Tõepoolest, vaadates nende viie kunstniku elukäiku, võib öelda, et maaga on siin vähe pistmist. Üks töötab Londonis, teine resideerib Austrias, kolmas on õppinud Helsingis, teistel on Tartu taust.
Mõtestatud looming
Ühendav lüli on see, et tegemist on oma loomingut mõtestavate ja reflekteerivate loojatega. Möödas on ajad, mil kunstnik «maalis, nagu lind laulab». Seega pole ka tegemist «lihtsate lugudega». Rakvere näitusemajas pole tegelikult mitte eesti noorema maali läbilõige, vaid viis väikest isikunäitust, mida võimaldab saalide liigendatud ruumiline lahendus.
Trepist üles minnes läheb vaataja kohe otse, kus on Rauno Thomas Mossi kipsist autoportree. Pruunikad kardinad taustal loovad mulje, nagu oleksid sattunud mõnele stalinistlikule näitusele. Miks mitte ka natsistlikule, sest autoportree on ehe näide tõelisest aarialasest (pealkirjaks ongi «Mein Kampf»). Mitmekülgne kunstiharidus (skulptuur, kunstiline kujundamine, maal), lisaks semiootika, võimaldab tal valida erinevaid kontseptuaalseid lahendusi mõtlemata ja higistama tehnilise teostusega.
Sama võib öelda ka juba noore klassiku staatusse jõudnud Maarit Murka kohta. «Minu esimese kunstikogu» augustinumbris kirjutab ta, et «minu jaoks ei ole fotorealistlikult maalitud maal enam «reaalne». Minu jaoks tundub foto «tõesem», aga maal ei ole enam «tõene»». Seega identifitseerib ennast hüperrealistina. Rakveres esineb ta suureformaadiliste fotoprintidega, kus näeme kunstnike ateljeede seinu, mis annaksid põhjust rääkida Murkast ka kui kontseptuaalsest kunstnikust.
Viis isikunäitust
Veiko Klemmeri maalitud hämarad interjöörid on pigem pidulikult öeldes «hingemaastikud», sest iga inimese personaalne ruum jätkub väljaspool tema füüsilist keha. Vahest polegi vaja silmaga nähtavat ruumi, igaüks võib endale luua ka imaginaarse ruumimulje. Klemmeri ruumid on suisa minimalistlikud, tühjad, kuid lähemalt vaadates märkad äkki, et seinale on maalitud pistikupesad. Sellised detailid on vaatajale ja kriitikule täielikud maiuspalad, kuigi Klemmeri interjöörid tekitavad kõiki muid meelelisi aistinguid.
Merike Estna on vist leidnud oma rea ehk, nagu öeldakse, «isikupärase käekirja». Seda võiks kvalifitseerida ekspressionismina, kuid pigem siis selle fovistliku variandina. Värviga oskab ta suurepäraselt modelleerida ehk luua värviga ruumilist muljet.
Laura Põld, kes on õppinud nii keraamikat kui maali, kasutab oma tasapinnalistes töödes mõlemat oskust, lisaks on näitusel ka tema video. Abstraktse maaliga on nii, et siin hakkavad mängima faktuurid ja neid Laura Põld otsibki. Tema maale pole mõtet reprodutseerida – neid peab originaalis nägema ja näiteks tema video kõrval olevatest kompositsioonidest lasingi mitu korda käega üle käia.
Veel kord kokku võttes: ei maksa ennast eksitada näituse deviisist «noor maal». Mingeid kaugeleulatuvaid üldistusi noorest kunstist ei maksa siit otsida, nagu seda tehti omaaegsete noortenäituste puhul. Näeme lihtsalt viie kunstniku väikesi isikunäitusi. Olen kindel, et igaüks oleks need väikesed toakesed suutnud täita ka oma isikunäitustega.
Näitus
«Lihtne lugu. Eesti noor maal»
Rakvere näitusemajas kuni 31. detsembrini
