Ministeeriuminõunike tehtud 1998. aasta kultuuripoliitika põhialuste valdkondlikke raporteid lugedes hakkavad silma kaks korduvat põhimõtet: kultuuri jätkusuutlikkust hinnatakse riigile kuuluvate institutsioonide olemasolu (ja tegevuse) kaudu ning peaaegu kõik riigi ootused kultuurile on kvantitatiivsed (olgu siis selleks ilmunud raamatute või teatrikülastuste arv aastas).
Miks on seda kõike vaja?
30. oktoober 2011, 14:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu suurim lootus seoses ettevalmistatava arengusuundade dokumendiga ongi eelkõige see, et asutusi ja arve vaadataks laiema süsteemi osana ning nähtaks nende taga suundumusi, mille osas riik peab seisukoha võtma.
Piirdun ühe näitega – küsimus kultuurivälja (de)tsentraliseeritusest. Vestlustest kultuuritegijatega jääb tunne, et riik tahab üha enam võimu koondada ministeeriumisse ja allasutustele jätta vaid mõningate jooksvate küsimuste lahendamise.
Seda tunnet on eelkõige süvendanud mõned reformiplaanid (näiteks pooleli jäänud muuseumireform) ja ministeeriumi konarlik suhtlemine avalikkuse ja hallatava valdkonna tegijatega (viimatine näide: kindlasti saanuks Tartu kunstimuuseumi tulevikuvisioone märksa paremini kommunikeerida).
Ministeeriumi seisukoht on seevastu kindlalt liikuda detsentraliseerituse poole, mis muu hulgas tähendaks ka kohalike omavalitsuste suuremat kaasatust kultuuriasutuste haldamisel ja arendamisel. Eirates siinkohal lahknevusi mõistest «tsentraliseerimine» aru saamisel ning püüdmata kohe lahendust pakkuda, osutan kahele probleemile, mis eelkirjeldatud vastuolu tekitanud.
Esiteks: valdkonna esindajate kaasamise tähtsus on küll refrääniks ministeeriumi retoorikas, aga kuniks pole kokku lepitud ja kirja pandud mehhanisme tegijate otsustusprotsessidesse kaasamiseks, on Tartu kunstimuuseumi sarnased meediakärad paratamatud.
Teiseks: kohalikel omavalitsustel pole ressursse ja ka sümboolset kapitali kultuuriasutuste omanikena tegutsemiseks, seega sõltub ka kultuurivaldkonna areng detsentraliseerituse suunal otseselt peaministri poolt ebavajalikuks kuulutatud haldusreformist.
Just selle tasandi küsimusi tuleb enne uute arengusuundade kirjutamist esitada ning õnneks on ministeerium sellest ka aru saanud ja plaanib tellida uuringu, mis osutaks riiklikest dokumentidest välja loetavatele kultuuripoliitika suundumustele ja nende ühenduslülidele hetkeprobleemidega.
Ideaalis olekski arengusuundade ettevalmistamise protsess selline, et ühelt poolt küsitakse võimalikult palju valdkonna tegijate arvamusi probleemide ja eesmärkide kohta ning teisalt annab valmiv uuring vahendid üksikute kitsaskohtade üldistamiseks ja laiemate suundumuste taustal analüüsimiseks.
Ministeeriumi kokkukutsutud arengusuundade juhtrühm peakski eelneva tagama ning esimene laiem kokkusaamine toimub Haapsalus. Seejärel toimuvad sarnased mõttekojad juba valdkonniti ning nii on kevadeks loodetavasti kogunenud piisaval hulgal sisendit, mida samuti selleks ajaks valmiva uuringu taustal struktureerima saab hakata.
Praktikaga arvestava ja argumenteeritud arengusuundadeni jõudmise eelduseks on seega kultuuritegijate tahe protsessis kaasa rääkida, milleks esimene võimalus on Haapsalu kultuurifoorumil. Samas tuleb siiski realist olla ja arvestada, et lõplikud arengusuunad võtab vastu riigikogu vastavalt seal esindatud parteide poliitilistele tõekspidamistele juhtrühma ja valdkonna ette valmistatud teksti muutes ja kärpides.
1998. aasta põhialustega just nii juhtuski, et erinevate poliitiliste jõudude vastukäivate huvide tõttu sai lõpptekst ahtake ja üldsõnaline. Et sama juhtub ka nüüdsete arengusuundadega, ei saa päriselt välistada, küll aga on võimalik vähendada selle juhtumise tõenäosust, kui õnnestub kogu ettevalmistusprotsessi hoida laiapõhjalise ja avalikkusele huvi pakkuvana ning teha eelnevat selgitustööd parteide tagatubades, võimuinstantsides ja teistes ministeeriumides.
Viimasele aitab kaasa ka tellitav uuring, mis vähemalt osaliselt peaks ära näitama valikutest tulenevad erinevad stsenaariumid.
Avalda arvamust
Kellele on oluline, milliseks kujuneb riigikogule esitatav dokument «Kultuuripoliitika põhisuunad aastani 2020», neid oodatakse 11.–12. novembril Haapsallu Eesti Kultuuri Koja korraldatavale suurele foorumile.
Registreerimine ja täpsem info www.kultuurikoda.eu.
Oma arvamust saab avaldada ka leheküljel www.kultuuripoliitika.ee, mille regulaarne külastamine aitab olla kursis sündmustega põhisuundade arendamise teel.