Spordiaasta tähtede pärgamisel tuleb mõelda järelkasvule
Juhtkiri: kesine kulla-aasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõppev spordiaasta tõi meile küll kaks olümpiamedalit, kuid nende taga haigutab tühjus. Veel kaks aastat tagasi mõnules Eesti sport kuldmedalite sajus. Kirkaimad autasud MMil võitsid karateka Marko Luhamaa, maadleja Heiki Nabi ning laskja Andrei Inešin. Tuhmimat karva medaleid ei jõuaks siinkohal üles lugedagi.
Kuid mis oli tänavu – kettaheitja Gerd Kanteri kuld ja sõudjate Jüri Jaansoni – Tõnu Endreksoni hõbemedal Pekingist lähevad küll Eesti spordi ajalukku, ent olümpiakoondis tervikuna esines nelja aasta tähtsaimal jõuproovil keskpäraselt. Mille muuga saaks seletada fakti, et Eesti parima meessportlase valimisel noppis Gerd Kanteri järel teise koha krossisõitja Tanel Leok, kelle MMi hooaeg jäi tagasihoidlikuks. Valikut lihtsalt polnud.
Kanterile tuleb muidugi au anda. Veel eelmisel olümpial põrunud vägilane tõusis nelja järgmise aastaga kettaheite kuningaks. Juba mullu valiti ta Eesti parimaks meessportlaseks. Võitude jada jätkus tänavugi ning Pekingi kuldmedal tundus juba asjade loomuliku käiguna. Sarnaselt Kanteriga pälvis teist aastat järjest parima tiitli tema treener, islandlane Vesteinn Hafsteinsson. Nende kahe mehe lihvitud koostöö võib tuua Eestile kirkaid medaleid veel aastaid.
Parima naissportlase osas ei olnud samuti palju mõtlemist. 16-aastasena Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste noorteturniiri võitnud Kaia Kanepile ennustati juba toona suurt tulevikku. Paraku võtsid otsingud ning rohked treenerite vahetused kaua aega. Tõeline läbimurre sai tal teoks alles tänavu, 23-aastasena.
Ta jõudis Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali ning kerkis maailma edetabelis korraks 27. kohale. Et tennis on maailmas üks enim kajastatavaid spordialasid, on Kanepi oma hea mänguga toonud Eesti nii mõnegi vaatleja silmis maailmakaar-dile. Samas näitab suurte võitudeta jäänud Kanepi parimaks nimetamine tõeliste tähtede puudumist Eesti naiste spordis.
Kuid pilve vahelt paistab lootusekiir – kõigest 20-aastane Kaire Leibak saavutas Pekingi olümpial kolmikhüppes kümnenda koha. Sellest piisas, et kerkida kodus parimaks noorsportlaseks.
Tegelikult oli Eesti spordis tänavu siiski üks tõeliselt suur eeskuju: 42-aastane Jüri Jaanson, kes võitis koos Tõnu Endreksoniga Pekingi sõudekanalil hõbeda. Just Jaansonist peaksid saama innustust kõik need sajad noorsportlased, kes praegu alles unistavad kuldsetest medalitest.
Aga eeskujust üksi ei piisa. Et meil oleks tulevikus rohkem sporditippe, on vaja paremini toimivat spordisüsteemi. Selleks tuleb aga korrastada noorte spordi rahastamise põhimõtteid.