Postimees valis kummarduse Suurele Tummale

See on meisterlik ja stiilne kummardus tummfilmi ajastule, mille fenomeni on juba tunnustatud Cannes’i festivali parima meesnäitleja (Jean Dujardin) tiitli ja Euroopa Filmiakadeemia aasta parima filmi nominatsiooniga, rääkimata väiksematest preemiatest. Küll mitte nii poleemiline nagu «Jelena», «Me peame Kevinist rääkima» või «Kotoko», aga ka mitte päris sisutu – ja mis oluline, positiivse alatooniga.

Sõna on žüriil

Indrek Kasela
kinopidaja

Happy pöffday! Festivali matrooni Tiina Loki sõnul olla iraanlased sündinud, filmilint hammaste vahel. Ma arvan, et tema poeesiat võime kasutada ka eestlaste kohta. Kui arvestada, et pea kahe nädala jooksul vaatab filme umbes 60 000 inimest ehk arvestuslikult üle 15 protsendi Tallinna elanikkonnast!

Kui tõesti iga kuues tallinlane festivalil käib, võib Tallinn auga nimetada ennast Euroopa kultuuri pealinnaks. Enamikus moodustub festivalipublik siiski täitumatu isu ja tundliku kriitikameelega fanaatikute ja filmitööstuse asjapulkade hordidest, kes ühelt seansilt teisele kappavad, vahepeal päiksevalgust nägemata. Võib öelda, et vanajumal on taas PÖFFi poolel, sest koerailm ja päiksevalguseta päevad ajavad saalid täis. Ja muidugi filmid.

PÖFF võiks välja anda auhinda, kes jõuab kõige rohkem filme ära vaadata (äkki annabki?). Sest üle 200 pika filmi ja kaks nädalat on väga tugev saavutus. Loomulikult ei ole võimalik ühe aasta jooksul leida maailmast nii palju häid filme, seega ei soovita kellelgi huupi valida.

Ka seekord jäin ma mitmele filmile alla. Ses mõttes, et kui juba tehakse halbu filme, siis kompromissitult ja vaatajale täielikku piina valmistades. Mul on raske uskuda, et tõsise näoga. Või äkki tõsise näoga just tehaksegi?

See oleks juba väga hirmutav. Selle taustal ei maksaks väga kritiseerida eesti filme, sest keskmine kodumaine film on palju parem kui festivali alumine ots. Publik peaks saama valida ka kõige halvema filmi. Ma arvan, et tekiks suurem vaidlus kui parimate filmide valimisel.

Parimatest. Punktid on antud, mida siin ikka veel kommenteerida. Maksimumpunkte ükski film siinkirjutajalt ei saanud. Liiga palju tehakse neid.

Küll leidus viietärnilisi aga hulganisti teistes programmides. Ükski dokumentaal mind alt ei vedanud. Werner Herzogi «Unustatud unelmate koobas», David Gelbi «Jiro unistab sušist» ja Jes Benstocki «Briti edevuse teejuht» olid kõik suurepärased.

Tahaks ainult eesti rahvale meelde tuletada, et kinod töötavad meil endiselt 365 päeva aastas. Käige ikka kinos regulaar­selt, püsige kultuursed ja ärge piirduge ainult PÖFFi ületarbimisega.

Arvo Iho
režissöör

Mida rohkem filme olen festivalidel näinud, seda vähem on mul huvi veel uusi vaadata. Miks? 

Seepärast, et elades siin tinase taeva all, ei taha enam sellesse lõputusse masenduse ja soigumise voolu sukelduda. Vaatajana ootan, et hea film annaks mulle positiivse elamuse, pakuks naudingut, energiat ja rõõmu ning aitaks mul paremini edasi elada. Seepärast arvan, et ka festivali kinosaal ei pea olema ühiskonna sopakast või psühhoanalüütiku kabinet, kus filmitegija teraapilise seansi ülejäägid kallatakse vaataja kaela.

Esile tõstaksin filme «Me peame Kevinist rääkima», «Kõige lõpus», «Artist», «Iseenda jälgedes» ja «Kotoko». Kevini-film on tõsine ja põhjalik psühholoogiline uurimus ühe tapja kasvamisest.

See on kõigis oma komponentides tehtud väga kõrgel tasemel ja mõjub tugeva kunstilise tervikuna. Kuna vägivald heaoluriikides kasvab pidevalt, siis on sel uurimusfilmil kaalukas sõnum kõigile lapsevanematele. Vaatasin seda võistlusprogrammist esimesena ega teadnud, mis veel tulemas on. Sestap panin ettevaatlikult hindeks nelja. Näinud ära ka teised, tahaksin tagantjärele anda sellele viie. Tõeline meistritöö!

Uuesti tahaks vaadata india filmi «Kõige lõpus». Selle vaikne lugu võlus mind oma lugupidava suhtumisega inimestesse ja oma rahva traditsioonidesse. Erinevalt teistest jättis see ilusate inimeste, leebe eluvaate ja positiivse energiaga linateos minusse hea tunde ja heleda jälje.

Prantsuse film «Artist» on väga meisterlik stilisatsioon ajast, kui filmi tuli heli, tuues kaasa murrangu filmitööstuses ning hävitades tummfilmiaegsete staaride karjääri. Ammu pole näinud ekraanil nii ilusat mustvalget pilti ja väga nauditav oli näitlejate peenelt stiliseeritud mäng.

Hispaania film «Iseenda jälgedes» oli muige ja viguritega Aafrika lugu, mis ei allunud standardse dramaturgia nõuetele. Seda oli lõbus vaadata ja jäi hea tunne, et kõik lood ei pea sugugi olema ühtemoodi jutustatud. Värskendav!

Jaapani film «Kotoko» oli eriti intensiivne ja närvidele käiv, mida ometi ei saanud pooleli jätta. Selles loos liiguvad filmitegijad haige teadvuse hämarail radadel ja avardavad oma norme eitava ja konventsioone lõhkuva tööga tublisti filmikunsti traditsioonilisi väljendusvahendeid. Üks neid eksperimentaalseid töid, mis loovad uut filmikeelt.

Kahju, et Balti- ja Põhjamaade filmid enamasti nii raskemeelsed on. Elu siin pimeda taeva all on isegi tuim ja küll oleks hea, kui ka selle kandi filmid annaksid vaatajatele rohkem rõõmu ja positiivset energiat.

Kaur Kender
kirjanik

Viie eest olen nõus maksma oma raha, et kinno minna, ühe eest tahan saada tuhat eurot tunnis, et seda vaadata. Hinded räägivad ainult minust. Kust mina tean, mis on hea või halb film. Tean vaid, mis meeldis ja mis mitte.

Väga kahju on, et filmile «Me peame Kevinist rääkima» viie andsin. Kujutlesin ette selle teist osa, kus Tilda Swinton on austria perverdi keldris 49 aastat seksiori ja kuidas seal teda ja tema intsestilapsi vägistatakse ja piinatakse – oleks veelgi madalamatel tunnetel mängiv, kui Kevini-film oli. Selle meeldiva kujutluse eest saigi mõttetult kõrge hinne antud. Saaks tagasi võtta, paneks ühe.

Olen tänulik filmide «Iseenda jälgedes» ja «Lein» eest ja tegelikult kõigi eest, mis peale Kevini-filmi viie said. Hulk aega sai meeldivalt mööda saadetud.

Kokkuvõtvalt on žürii parim metafoor muidu täiesti jälk «Rose» – ajame naised lumele ja hakkame vägistama, koos, järjest ja vaheldumisi, kes on sitt, laseme kuuli pähe, kuseme peale ja paneme põlema. Ükski naine pole selliseks saatuseks siia ilma sünnitatud. Ühtegi tõelist filmi pole žüriide panemise jaoks tehtud.

Filmid nagu naised (ja mehed) on armastamiseks ja rõõmu tundmiseks. Muidugi, need, kes toodavad riigi raha eest paska, on ilmselt õnnelikud, kui vähemalt žürii nende pasas püherdab. Mina see enam olla ei tahaks. Häid filme ma aga jumaldan. Elagu «Johnny English» ja «Kill Bill»!

Maria Avdjuško
näitleja

Ei saa jätta mainimata, et PÖFF on takistanud mind aastaid langemast koleaastaaja kurba kaamosesse. Selles mõttes on sel festivalil minule teraapiline tähendus. Filmide hulk siin on ikka väga-väga suur ja valikut teha teinekord keeruline. Seekord sai vaadatud 18 filmi ja vaataks veel. Valik oli mitmekesine.

Minu silmis jagunevad filmitegijad tihti autoriteks, kes mõistavad naistegelast, ja nendeks, kes ei saa naistest midagi aru. Kõige suuremad stereotüübid, mida naistegelase puhul kasutatakse, on lits, madonna ja ema. Seekord olid need tugevasti esindatud Kesk-Aasia, usbeki ja kasahhi kineastide loomingus. Ka «Kirjad Inglile» oma silmatorkava naistevaenulikkusega oli üllatav.

Inspireerivad olid «Jelena» ja «Me peame Kevinist rääkima», kus peategelased ei saa ega taha sotsiaalsete rollidega hakkama saada ja kehtima hakkavad loomariigi seadused. Ka «Rose» sai lähedaseks, vaatamata pidevale füüsilisele vägivallale, mida nimitegelase suhtes tarvitati. Väga sümpaatne oli ka «Artist» – suurepärane, vaimukas meelelahutus sarmikate ja üllaste kangelastega.

Tanel Toom
režissöör

Kaheksateist filmi ja kakskümmend üks riiki. Oli vägivalda, Tšernobõli, vanurite suguelu, eesti keelt ja ka niisama ilusas looduses tiksumist.

Kuigi sedavõrd erinevaid filme ühe teema alla suruda on meelevaldne, võiks kainet mõistust ignoreerides märksõnadeks olla «rännak» (tihti seotud juurtega) ja «lein». Kas minnakse («Palawani saatus: Busong», «Lein»), tullakse («Kirjad Inglile», «Kaotatud elu», «Kõige lõpus») või mängitakse koju või kodust minemise mõttega («Rahutu maa», «Vulkaan»). Seega siis võib-olla oma koha otsimine, kuulumine... See kehtib ka programmi ühe pärli «Artisti» kohta – tegemist on rännakuga filmikunstis endas, sooja hommage’iga tummfilmidele, mustvalge, dialoogita ja 4:3 pildiformaadis.

Peale «Artisti» olid programmi lemmikud veel «Kotoko» ja «Me peame Kevinist rääkima». Ka iraani «Lein» jättis mulje.  Film, mida väga ootasin, oli ­Zvjagintsevi «Jelena». Parem kui tema eelmine «Pagendus», kuid mitte nii hea kui debüütfilm «Tagasitulek».

Alati on ka selliseid filme, mille puhul ei saa esmapilgul aru, miks nad on üldse programmi valitud. Seekord olid sellisteks «Palawani saatus: Busong», «Kaotatud elu» ja «Akkõz». Ma tean küll, et tegemist on eksootikaga, mis lisab valikule värvi ja poliitilist korrektsust. Samas tekib mul pärast poolt sellise filmi vaatamise tundi tunne, et küllap jäi terve hulk häid poola või rootsi või korea filme konkurentsist välja. Ma olen veendunud, et mis tahes film võib tekitada mõtteid ja olla omal moel huvitav, kuid enda maitsest lähtuvalt ma neid võistlusprogrammi poleks võtnud. Aga eks maitseküsimused kuulu peamiselt kulinaaria valdkonda.

Kokteil oli ja täitsa meeldis, samas tundus veidi lahjavõitu – ei viinud ei jalgu alt ega pidanud järgmist päeva järele põdema, küllap see ongi vastutustundlik valik.