Kui filmi «Me peame rääkima Kevinist» peategelase Eva (Tilda Swinton) ukse taha ilmunud jutlustajad küsivat naiselt, kas too teab, kus ta oma hauataguse elu veedab, hakkab Eva naerma. «Mina lähen otseteed põrgusse,» vastab ta, jättes ontlikud uskupöörajad lolli näoga teineteisele otsa vaatama.
Oleks nood härrad teinud korralikumat kodutööd, teadnuks nad, et just selle ukse taga peidab ennast ülejäänud maailma eest üks naabruskonna vihatumaid naisi. Nimelt on Eva poja Kevini (Ezra Miller) hingel koletuslik koolitulistamine ja nüüd istub nooruk vanglas, ema aga üritab kogu oma elu mingilgi moel taasmõtestada.
Lionel Shriveri 2003. aastal ilmunud romaani «Me peame rääkima Kevinist» ekraniseerimine võttis produtsentidel tubli jupi aega, kuid nüüd on teos ekraanidel. Epistolaarromaanist on saanud nii väheste sõnadega film kui võimalik, kus kõlavad õnnestunult kokku Lynne Ramsayle («Rotipüüdja» ja «Morvern Callar») iseloomulik atmosfääritaju ja visuaalne maailmatunnetus. Mõtestatud detailplaanid jutustavad vaatajale ajuti rohkem kui mõne teise filmi kümme järjestikust kaadrit kokku.
Süütunde koorma all
On selge, et seada kinolinale romaan, kus suur kaal on peategelase Eva sisearutlustel, on igale filmitegijale suur proovikivi. Teha aga seda nii, et kogu filmi veavad peamiselt hingekriipiv õhkkond ning süütunde koorma all kössi vajunud Swintoni kehakeel ja miimika, on kunst omaette.
Swintoni mängitud Eval on enne poja Kevini sündi olemas kõik, mis õnnelikuks eluks vaja: huvitav, mööda maailma reisimist nõudev töö ning armastav abikaasa Franklin (John C. Reilly). Siis aga teeb Eva seda, mida ülejäänud maailm – eriti aga mees – temalt ootab.
Ta toob ilmale poja Kevini, kellele ütleb peagi kogu tulevast ema-poja suhet iseloomustavad sõnad: «Enne sinu sündi oli emme õnnelik. Nüüd soovib emme igal hommikul ärgates, et ta oleks Prantsusmaal.»
Tõsi ta on, et väikese Kevini näol on Eva saanud endale õudusfilmist «Oomen» pärineva pisi-Damieni veidi elulisema versiooni. Kevin saboteerib kõike, mis teisi inimesi õnnelikuks teeb, eriti puudutab poisi hävitustung just seda, mis on kallis tema enda emale.
«Me peame rääkima Kevinist» on film, mille lõpp on meile küll juba ette teada, kuid kus kuskil alguse ja lõpu vahel rullub aeglaselt lahti lugu emadusest, isa rollist, empaatiast üldiselt ning võimetusest tegeleda probleemidega siis, kui selleks oli veel õige aeg.
Ühe puu viljad
Eva otsustab rääkida Kevinist lootusetult hilja, alles pärast tragöödiat, kuid erinevalt tüüpilistest sellelaadsetest linalugudest on Ramsay filmis lisakihte veidi rikkalikumalt. Peategelane ei küsi endalt, kus ta vea tegi – ta küsib endalt, kas ta üldse tahtis ema olla.
Ühes stseenis kritiseerib Eva teismelise Keviniga vesteldes pakse inimesi. «Sa oskad vahel olla päris karm,» ütleb poeg emale ühel vähestest hetkedest, mil näeme teda empaatiavõimelisena. Ja ema mühatusele «Vaat, kes räägib» vastab nooruk: «Jah, ja ma tean, kellelt ma selle pärisin.» Eva ja Kevin on ühe puu viljad, pidades ennast oma saatusest suuremaks.
Filmi «Me peame rääkima Kevinist» võib vaadata mitmeti, kas siis ema-poja arhetüüpse suhte groteskse kuju võtnud draamana või metafoorse jutustusena, kus Ameerika äärelinna mentaliteedi kaudu antakse edasi kogu ühiskonda painavad pinged.
Lionel Shriver on ühes oma intervjuudest öelnud, et romaani kirjutades ei tahtnud ta keskenduda küsimusele, kas olulisem on iseloom või kasvatus, sest tema eesmärgiks oli pigem koos Evaga mõista, kuidas elada edasi pärast mõõtmatut tragöödiat.
Õige jutt, ent kui keegi küsib, miks peaks ta minema vaatama filmi noorest sotsiopaadist ja tema ambivalentsest emast, võib vastuseks olla: eks ikka selleks, et tajuda kunstitõe kaudu midagi elutõest ning võib-olla isegi kirgastuda. Kas või natuke.
«Me peame rääkima Kevinist»
Režissöör Lynne Ramsay
Suurbritannia 2011
Alates 13. aprillist Tallinna kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza ja Solaris