Eestis pole kombeks panna võimule kahte presidenti korraga, aga oma tuumajaama ehituse pärast heitlevad kaks mõjukat rühmitust, mille liidrid on Sandor Liive ja Urmas Sõõrumaa.
Tuumajaam – kahe kange vägikaikavedu
17. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõõrumaa firma näitas Eesti Energiale ja selle juhile Liivele hambaid tänavu talvel, kui äsja tööle saanud Väo soojuselektrijaam tõrjus kõrvale Iru jaama.
Talvel jätkub tööd mõlemale, aga suvekuudel, kui soojuse tarbimine kukub umbes 50 megavati peale, on Tallinna Küttega sõlmitud lepingu järgi töös vaid Sõõrumaa katlad.
Riigifirma aga otsigu umbes 50 inimesele, kes veel Irus ametis, muud rakendust.
Võitlus prügi pärast
Teine vägikaikavedu Sõõrumaa ja Liive vahel käib prügipõletusjaama ümber. Mõlemad tahavad seda ehitada, üks Irusse ja teine Väo juurde. Iru põleti paberimajandus on peaaegu valmis, ehitushangegi lõpusirgel, võitja vaid valimata. Kuid võtmeküsimus on veel lahendamata.
Prügijaam vajab kütust – sedasama pisut haisvat ja määrivat ollust rohelistes konteinerites. Asjatundjad ütlevad, et selle kütteväärtus on peaaegu niisama hea kui põlevkivil. Järelikult seda mattes raiskame ise oma ressurssi. Ainult et nagu soojamüügiks, nii ka prügimajanduseks on Eesti nii väike riik, et kahele suurele põletile ei jätku prügi.
«Iru jaam tahab teha liiga suurt prügipõletit,» arvas Väo kombijaama juhataja Andres Taukar. Väo siht on põletada 100 000 tonni prügi aastas, see oleks reaalne kogus, usub ta. Koos akadeemik Anto Raukasega on Taukar MTÜ Eesti Tuumajaam juhatuses. Ühingus on jäme ots Sõõrumaa energiafirma juhtide käes.
Varjatud sõda prügivarumislepingute nimel käib praegu täie hooga, selle mõõduvõtu võtmed ripuvad Tallinna linnapea Edgar Savisaare kabinetis, sest otsustavaks saab, kellele pealinn hakkab oma prügi viima.
Nüüd siis kolmas energiaäri, mille mahud ja mastaabid on prügi- või hakkpuidukatlaist võrreldamatult suuremad. Tema majesteet uraan oma silmale nähtamatu ja oskamatu kasutamise korral surmavalt ohtliku energiavooga ise on sihikul.
Eesti on jällegi nii väike riik, et siia mahub üks reaktor koos selle juurde kuuluva elektrijaamaga. Võib-olla kaks reaktorit, aga ikkagi kindlustab Eesti oma tuumajaama püstipanija sellega endale ja oma järeltulijaile igavese pensionisamba. Ja au!
Riigifirma juhina on ju keeruline midagi enamat peale palga välja kaubelda. Aga suures mängus on see ilmselt põhiküsimus, kes ikkagi saab Eesti esimese tuumajaama rajajaks. Ehitusmehed koos tehnoloogiaga tuleb Eestil niikuinii sisse osta.
Tuumariigikursi võttis Eesti 2006. aasta kevadel, kui sõlmiti Ignalina uue reaktori rajamise leping.
Ligi poolteist aastat hiljem aga ootused Eesti Energia peamajas muutusid, Leedu projekt hakkas venima ja kuluaarivestlustes põrutasid meie energiafirmajuhid otsekoheselt: «Kui leedukad venitavad, siis teema oma tuumajaama.»
See tundus toona ulmelise unistusena. Aasta hiljem, 2008. aasta detsembriks jõudis energiakompanii nii kaugele, et sõelutud olid isegi sobivad krundid. Esile tõusid kaks: vana kruusakarjäär maalilise Keibu lahe ääres ja Suur-Pakri saar.
Ajalooline rannarootslaste asuala, Punaarmee poolt aga aastakümneid laskepolügoonina pruugitud saar seisab tühjana, oodates suurt ideed, mille mängumaaks saada. Nüüd on eesmärk selge – Eesti oma tuumajaam. Aastaks 2023 umbes 600-megavatise võimsusega, aga miks mitte ka suurem.
Sahinate järgi tegelevad Sõõrumaa palgalised sama asjaga, otsides sobivaid kinnistuid, kuhu jaam rajada. Erinevalt Eesti Energiast, kes tahab jaama ka valmis ehitada, sahistavad siseringi kuuluvad inimesed, et Sõõrumaa äri on pisut lühema perspektiiviga. Leida krunt, ajada korda keskkonnamõjude hinnang ja muud paberid ning seejärel projekt juba mõnele suurele tegijale maha müüa.
Ulmeline unistus
Kurbloolisus on aga selles, et kaks jaama korraga Eestisse ei mahu. Kord on Piibeleht peal ja Vestmann all, kord on Vestmann peal ja Piibeleht all.
«Algul on missioonitunne ja huvi ning ühel hetkel saab see äriks,» ütles Taukar. «Meie huvi on, et kõikidel ettevõtetel oleks võimalik tuumajaama rajamises osaleda, nii erainvestoreil kui ka suurtel tarbijatel, et see ei oleks ainult Eesti Energia siseasi.»
«Oleme arutanud krunte, neid otsinud pole,» lisas Taukar.
Jäme ots on praegu poliitikute käes. Lähiajal peaks jõudma valitsusse ja sealt riigikokku energiamajanduse arengukava, kus tuumaenergia sees. Järgneks kaks-kolm aastat tööd tuumajaama rajamise seaduse ettevalmistamiseks ja riiklike ohutuseeskirjade loomiseks.
Kui see tehtud, siis võivad äriühingud oma kaardid lauale lüüa. Meie tahame, andke luba! Krundi broneerimine ja rahva meelsuse testimine on esimene samm selleks.