Seda juhtub harva, et eesti kunstipublik saab nautida näitust, mis on just üleval olnud maailmakuulsas Riiklikus Ermitaažis ja enne, kui see jõuab ülelahenaabrite juurde Helsingisse. Näitus «Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust» toob Kumu kunstimuuseumi seitsekümmend romantismiajastu hollandi ja belgia maalikunstniku tipptaiest.
Vestlesime Jef Rademakersiga näituse ülespaneku eel, päeval, kui ermitaažist saabunud maale pakenditest välja võeti, Kumus veel seinu värviti ja naelu kopsiti.
Millega romantismiajastu teid kui kunstisõpra ära võlus?
Võin häbenemata öelda, et armusin sellesse ajastusse esimesest silmapilgust ning see on tänini mu tõeline kirg, periood, millele mu süda jäägitult kuulub. Kuid esialgu olin sellest ajastust võlutud puhtinimlikul pinnal – see peegeldas ka minu suhtumist ellu. Kõik Kumus väljas olevad tööd on romantismiajastu (1750–1850) hollandi ja belgia maalikunstnikele omad ja peaasjalikult valminud 19. sajandi esimesel poolel. See oli aeg, mis ei muutnud palju mitte üksnes maalikunstis, vaid kunstis laiemalt – ka muusikas, kirjanduses, samuti filosoofilises mõtlemises ja ühiskonnas laiemalt. Toimusid tohutud ühiskondlikud muutused, see oli revolutsiooniline aeg. Kui seda ajastut mitte hästi tundev inimene neid maale esmakordselt vaatab, võib talle jääda mulje, et need on igavad, kitšilikud, «magusad» või vanamoodsad, kuid toona oli vastupidi – need olid väga revolutsioonilised teosed!
Minult on palju küsitud: miks just romantism? Olen alati ausalt vastanud: olen vaene, sellepärast. (Naerab südamest.) Kui mul raha rohkem oleks, ei ütleks ma ära näiteks Caspar David Friedrichi teostest, ja milline kollektsionäär ütleks?! Paljud ehk mõtlevad, et võrreldes Saksa ja Inglise romantismiajastu suurnimedega on Madalmaade sama ajastu kunst justkui vähem huvitav, kuid vaadates neid koos, suure kollektsioonina, hakkavad need teosed elama, neis on samasugune liikumine ja emotsioonid nagu sakslaste või inglaste töödes, ja need on äärmiselt võluvad. Üks hea asi on nende maalide juures veel: ei pea olema kunstiharidust ega olema filosoof, et aru saada, mida neil kujutatakse ja missugune on nende sõnum. Madalmaade romantismiajastu maalikunstnike seas on kaks nime, keda võime pidada tõelisteks suurkujudeks, kunstnikud, kel oli oma koolkond ja õpilased: Barend Cornelis Koekkoek ja Andreas Schelfhout – mõlemalt on Kumus välja hulganisti töid.
Kuidas te need seitsekümmend haruldust Kumus eksponeerida kavatsete ja kuivõrd rahul olete pärast ermitaaži siinsete ekspositsioonitingimustega?
Olen Kumu ekspositsioonisaaliga väga rahul. Mulle meeldib, et kogu kollektsioon on koos ühes suures ruumis, mida me vastavalt teemadele – mereteema, nokturnid (need on kogu kollektsioonist ühed minu lemmikud), linnamaastikud ja kirikuinterjöörid, loodusvaated ja Belgia biidermeier – väiksemateks salongideks saame liigendada.
Kuidas kollektsioon üldse ermitaaži sattus? See oli kollektsioonile üldse esimene välisnäitus.
Kohtusin möödunud aastal M Muuseumis Leuvenis toimunud näitusel, kus kogu väljas oli, Riikliku Ermitaaži muuseumi kuraatori Boriss Asvarištšiga, kes tundis selle vastu sügavat huvi ning ütles, et see vääriks Peterburis väljapanekut. Ma ei uskunud teda algul: kas tõesti väärib minu kogu ermitaaži šedöövritega võrdset tähelepanu? Vääris, ja tulemuseks oli näitus, mida külastas üle 100 000 inimese. Nüüd on järg Kumu käes.
Kollektsioneerimine on väga emotsionaalne hobi. Kas mäletate veel oma esimest maaliostu – neid emotsioone ja erutust, mis see endaga kaasa tõi?
Nagu eilset päeva! Kuigi esimest maali minu kogus enam ei ole, on Tallinnas väljas üks, mille ostsin samuti üsna alguses. See on Koekkoeki õpilaste Johann Bernhard Klombecki ja Eugène Verboeckhoveni maal «Talvemaastik hobusega» (1863), mille on signeerinud mõlemad kunstnikud. Kui ma selle ostsin, makstes selle eest meeletu summa, tundsin end raha raiskamise pärast kohutava süüdlasena. Kui ma oma teleproduktsioonifirma ja originaalformaadi «Klasgenoten» («Klassikaaslased») maha müüsin, oli mul korraga nii palju raha, et võisin sellega teha, mida iganes tahtsin. Kuid ma polnud sellega harjunud ja põdesin hirmsasti, et ostsin esimese asjana selle hiigelmõõtu maali, makstes teose eest summa, mis oli mõne inimese aasta, kahe või isegi kolme palk! Põdesin nagu tõeline kitsipungast hollandlane. (Naerab taas südamest.) Seda enam, et meil polnud kodus enne seda ühtegi maali – ma lihtsalt ei tahtnud mingit haledat koopiat seinale. Olime naisega pannud suure ostu puhul koha kinni ühes peenes restoranis, kuid tundsime end «priiskamise» pärast nii suurte süüdlastena, et läksime MacDonald’sisse...
Aga kui võtta arvesse, et kollektsioon on nüüdseks kasvanud saja maalini, siis saite sellest põdemisest ikkagi üle?
Hollandlastel on vanasõna, et kui üks lammas karjast putku paneb, panevad teised järele – pole enam pääsu. Nii läks ka minuga – pärast iga järgmist ostu jäi süütunne aina väiksemaks ning asendus tasapisi sõltuvusega. Kuid mul polnud mingit kavatsustki hakata kollektsionääriks! Pärast paari esimese teose ostmist sain aru, et olen juba sellele teele astunud, ja sealt tagasi pöörata on väga raske. Võiks isegi öelda, et kui olete soetanud esimese tõelise meistritöö, hakkate igatsema järgmisi ehk tegelikult on teis juba tärganud kollektsionäärikirg. Praegu olen ma muidugi oma kogu üle uhke ja õnnelik.
Kus te oma kollektsiooni deponeerite, ega need teil ju kõik enam koju ära ei mahu ja see pole ka turvaline?
Kodus ikka! Algul polnud viga, mahtusid kenasti, kuid kui neid kogunes juba mitukümmend, läks asi keeruliseks. Alustasime viisteist aastat tagasi uue maja ehitamist ning selle arhitektuur ja sisekujundus lähtusid kollektsiooni huvidest. 60–70 maali saame muretult korraga välja panna. Tänu jumalale sekkus saatus ja saatis meie juurde ermitaaži kuraatori ning nüüd pole nende mahutamisega kodus enam probleeme. Tallinnast liigub näitus Helsingisse ja läbirääkimised käivad ka Moskvaga.
Kui palju see teie elu muutis, kui loobusite teletööst ja läksite sisuliselt veidi pärast neljakümnendat «pensionile», tegi see teid paramaks inimeseks?
Olin juba ka enne seda üsna meeldiv inimene. (Naerab.) Töötasin enne telet ülikoolis õppejõuna, andsin loenguid hollandi kirjandusest ja lingvistikast, kuid tahtsin tegeleda loomingulisema tööga. Tele tundus olevat õige väljund. See oli esimene suur elumuutus. Pärast aastakümneid tööd, nagu tõeline idioot, arvates, et me suudame midagi ühiskonnas ja maailmas muuta, sain ma aru, et see ei õnnestu… Lahkusin telest, mis oli teine suur muutus. Kolmas toimus siis, kui härra Asvarištš tuli minu koju Brasschaati ning tegi ettepaneku viia kollektsioon ermitaaži. Ma ei tea, mis sellele kõigele veel järgneb. Hoidsin kogu aeg madalat profiili, nautisin mõnusat elu, kuid praeguseks ei ole sellest rahulikust elust midagi järele jäänud – see on tohutu töö, mis näituste korraldamisega kaasneb!
Ütlesite ajalehele Flanders Today, et kaotasite telesse usu, kuna kunsti-meediumist oli saanud raha-meedium. Kas kollektsioneerimine seda kohe üldse ei ole?
Kindlasti mitte! Kui tahad saada rikkaks kunsti abil, oled täiesti valel teel. Rikkaks saamiseks on tunduvalt paremaid ja lihtsamaid teid. Eelkõige pead sa kollektsioneerijana armastama kunsti, sa pead olema, vastupidi, valmis kaotama kõik, mis sul on, sest sind ümbritsevad õrnad maalid, mitte tugevad kinnisvaramüürid.
Kust te oma tööd soetate? Kas käite ka maailma suurimal kunsti- ja antiigimessil TEFAFil?
TEFAF on muidugi imeline üritus, ja mul on selle korraldajate vastu ülim respekt, kuid sealsed hinnad on minu jaoks liiga kõrged. Algul otsin minagi diilerite käest, sest kedagi pidin ma ju ometi usaldama. Kuid juba ammu eelistan soetada töid oksjonimajadest Amsterdamis, Londonis, New Yorgis, Viinis ja väikestest oksjonimajadest Prantsusmaal. Reisime koos abikaasa Annaga samuti palju ning internetist on pakkumisi kerge üles leida.
Kes teid ostude juures nõustab?
Nõuandjaid on olnud palju, kuid juba ligi kakskümmend viis aastat on minu kõrval Jan de Meere, kes on aidanud ka kõiki näitusi ette valmistada. Siit sõidame koos Moskvasse läbirääkimistele Tretjakovi galerii ja Puškini-nimelise kunstimuuseumiga.
Aga Tallinnas on näitust väga tore teha, sest tajun kõigis tohutut innustust. Kõige suurem kannustajad, tänu kellele näitus Kumusse üldse jõudis, oli Hollandi suursaadik Eestis T. E. Maurits Hochems koos abikaasa Irma Jochmes de Ridderiga, samuti olen väga tänulik muuseumi direktorile Sirje Helmele.
Millised muljed teil Eestist on?
Olen Eestis juba neljandat korda, kaks korda varem käisin koos abikaasaga. Käisime Hiiumaal, Saaremaal, kaunites linnades Kuressaares ja Pärnus. Mulle väga meeldib Kumu kui muuseum ja siinne kunstikollektsioon.
Kes on Jef Rademakers
Endine teleprodutsent Jef Rademakers sündis 1949. aastal Hollandi ja Belgia piiri ääres katoliiklikus peres. 1960.–1980. aastatel produtseeris Rademakers mitut Hollandi televisiooni programmi, eriti menukaks kujunes saade «Klassikaaslased». Siis toimus tema elus pööre. 40-aastaselt olid paljud poliitikasse, kunsti ja armastusse puutuvad illusioonid kadunud ning seepärast otsustas ta üsna kiiresti eluviisi muuta – Rademakers müüs maha eduka firma maha ja kolis Flandriasse. «Ideaalid, mis olin vahepeal kaotanud, avastasin taas romantikutest kunstnike piltides. Olen väga raskemeelne, pessimistlik, isegi hüpohondriline inimene, vaatan elu küüniku pilguga – kui mööduvat haigust. Romantiline kunst on üks minu ellujäämisstrateegiaid.»