Kunagine Poola torumehega hirmutamine oli naljaasi võrreldes praegu Euroopas pead tõstvate protektsionismiilmingutega, usub Postimehega maailma kriisijärgse palge üle arutlenud majandusminister Juhan Parts.
Parts: Poola torumehega hirmutamist ei tohi olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätame puhtalt päevakajalised teemad ning räägime homsest ja ülehomsest maailmast. Kui praegune suurem jama läbi saab, siis kas maailma majandus näeb millegi poolest välja teistsugune?
Kriisile mingisuguseid lahendusi ju veel ei ole. Lahenduse koht on globaalsed finantsturud – need olid olemas, aga praegu ei toimi. Lahendus saab tulla siis, kui rahad hakkavad liikuma. Aga globaalsesse tarbimisse tuleb kindlasti korrektuur.
Paraku räägivad aga poliitikute kõned enamate töökohtade loomisest omaenda rahva jaoks. Sellised jutud on Euroopas aeg-ajalt ikka käinud, meenutame kas või hirmutamist Poola torumehega.
Need on sõnavõtud konkreetselt Euroopa siseturu ülesehitamise vastu. Ning nüüd on reaalsem kui kunagi varem, et neis nähaksegi tõsiseltvõetavaid lahendusi.
Küsimus on, kas see on ajutine lohutus või kujuneb see uueks trendiks. Lahendus peitub globaalses finantsturus. Aga praegu on väga keeruline öelda, kas ja millisel kujul ta taastub.
Praegu toimuva üldised tunnusmärgid on päris sarnased 1930. aastate kriisiga, ka valitsuste sekkumine on üsna samasugune. See ei pruugi aga viia stabiilsele ja kestvale lahendusele. Positiivsete prognooside järgi võiks majandus käivituda 2010. aastal, aga see on natuke udu peale tehtud järeldus.
Üritate jõuda sinna, et ka kriisi kestus võib sarnaneda 1930. aastate alguse omaga?
Minu arvates küll, jah. Käisin vahepeal Londonis ja pankade jutust jäi seal mulje, et pankade natsionaliseerimise idee, lisaks ka rämpspankade idee on üksnes üks väike tulekustutamise meede, mitte pikaajaline lahendus.
Teine asi on pankade pankrottide vältimine. Seda toodab poliitiline loogika, aga kas see globaalsele majanduslikule loogikale vastu peab, selles on tõsised kahtlused. Aga mis on alternatiiv, lasta kõigel ise korrigeeruda? Raske hinnata, kas see paremini toimiks.
Kummale poole kaldute siis nüüd, keynesianistide või neoliberaalide?
Seda küsimust ma ootasingi, aga ma ei salli seesugust sildistamist. Niisugust olukorda, milles me praegu oleme – kus finantsturud on globaalsed –, pole varem olnud ja meil pole kogemust, kuidas taastada toimiv rahasüsteem.
Kas praegune kriis kiirendab rikkuse ümberjagamist Vana Maailma ja Aasia vahel meie kahjuks?
Ei ole välistatud, sest mitmes arenenud riigis majanduse kogutoodang juba väheneb. Samas toimuvad samad protsessid ka arenguriikides, ega Hiinalgi pole praegu oma eksporttoodangut kuhugi müüa. Maailma kaubandus on kolme kuuga vähenenud 25 protsenti.
Eks see finantskriis peab tekitama mingid uued arengud, aga me ei oska neid veel täpselt kirjeldada. Aga küsimus on, millised on pöördumatud arengud ja milliseid saaks ära hoida. Üks näide on 21. sajandi protektsionismi tekkimine, mis pole nagu 19. sajandi protektsionism.
Kirjeldage seda 21. sajandi protektsionismi.
Kuidas ma oskan seda nüüd kirjeldada, inimmõistus on piiramatu.
Euroopa Liit koosneb reaalsetest kokkulepetest näiteks tööjõu ja kapitali vaba liikumise osas, aga ikkagi – kui üks hakkab oma autotööstust toetama, peab ka teine seda tegema. Kui üks paneb maksumaksja raha panka ja tahab, et pangad hoiaks ettevõtetele krediidi kättesaadavana, seab ta ka tingimused, et raha kasutataks vaid meie töötajaile töökohtade loomiseks.
Kõik sellised asjad on ju räiges vastuolus vabakaubanduse kokkulepete ja muu taolisega.
Näiteks on riigist X keegi Eestisse investeerinud, loonud töökohti, aga oma rahastamist korraldanud emapankade kaudu. Et emapangad saaks finantseerimist jätkata, esitatakse neile aga tingimused, et pank ei rahastaks neid töökohti, mis jäävad riigist väljapoole.
Need on reaalsed juhtumid, mitmed ettevõtted on käinud siin selliseid probleeme kurtmas. See on ebanormaalne.
Aga eks me ole avatud turumajandusest ise ka natuke väsinud ja seetõttu tundub konkurentsivõitluses mõnikord inimlikult ahvatlev haarata lihtsamast lahendusest. [Tallinna linnapea] Edgar Savisaare retoorika on üles ehitatud Rahvarinde-perestroika toetuse ideoloogiale, et las kõik muu olla, nagu on, aga meie siin Maarjamaal suudame omaette kõik ära organiseerida.
Ehkki tegelikult peaks aru saama, et väikesel ja paindlikul on lihtsam hakkama saada, kui on kõigi jaoks on võrdselt kehtivad reeglid.
Sellest on meil ilmselt põhjust rääkida siis, kui eksporditurud on taastunud?
Ei, räägime kohe! Internetimajandus on kindlasti järgnevate aastakümnete trend. Teine temaatika on energeetika kõige laiemas mõttes.
Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs pakkus, et rohelise energeetika tehnoloogiatest võiks saada lausa Euroopa uus tööstusrevolutsioon.
See on uue majanduse trend ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit saavad siin seljad kokku panna. Ettevõtliku vaimuga inimestel on siin väga palju võimalusi olla õigel ajal õiges kohas, arendus- ja rakendusprogramme on tohutult.
Kui Euroopas tekibki lõpuks üksmeel, et protektsionismil pole tulevikku ja kõigile peavad kehtima võrdsed reeglid sõltumata päritoluriigist, siis tekib ju kohe probleeme näiteks Gazpromiga tegelemisel? Inglastele ikka üldse ei meeldinud, kui Gazprom üritas Briti kompaniid Centrica (British Gasi emafirma – toim) üle võtta. Jaguari ja Land Roveri (autotootjad – toim) hindudele kuulumine on samuti mõru pill.
Aga sellega tuleks harjuda. Sama asi, Oxfordi tulevikuinstituudi looja James Martin nimetas 21. sajandi suurimaks väljakutseks seda, kuidas tsivilisatsioonid kokku kasvavad.
Kui mõelda maailmale saja aasta pärast, siis arvestades ressursside, kas või vee nappust kasvava rahvastiku juures on paratamatus, et midagi peab juhtuma. Peame tolerantsust harjutama, selliste asjade juures on mingi kaubamärgi kuulumine hindule tühiasi.
Ning Gazpromi tegemised ei peaks Euroopat julgeoleku pärast muretsema panema?
Küsimus on ausas maailmakaubanduses, ausas konkurentsis. Otsast lõpuni monopoolsed tegijad ei vasta nendele reeglitele. See on ka Euroopa Liidu gaasituru reformimise, see tähendab tootjate, toruomanike ja vahendajate lahutamise sisu.